PГµlenu katsed
James Dashner
Labürindi lahendamine pidi olema lõpp. Ei mingeid mõistatusi enam. Ega jooksmist. Thomas oli kindel, et põgenemine tähendas oma elu tagasi saamist. Aga keegi ei teadnud, milline see elu oli, mille juurde naasti… Vabaduse asemel peab Thomas pistma rinda järgmise katsega. Ta peab läbima Põlenu, et taas kord ennast ja oma sõpru päästa… „Põlenu katsed“ on järg James Dashneri romaanile „Labürindijooksja“ (eesti k 2014), mille järgi valminud film hiljuti linastus edukalt üle maailma.
James Dashner
PГµlenu katsed
Wesleyle, Brysonile, Kaylale ja Dallinile.
Olete maailma parimad lapsed.
1.В PEATГњKK
Tüdruk rääkis temaga, enne kui maailm jõudis koost laguneda.
Hei, kas oled Гјleval?
Thomas vähkres voodis ja tundis enese ümber justkui tahkunud pimedust, mis surus end üha rohkem peale. Algul sattus ta paanikasse; ta avas plaksatusega silmad, kujutledes end uuesti karbis – selles hirmsas külmas metallkuubikus, millega teda oli Glade’i ja labürinti transporditud. Ent hägus valgus ja hämarad varjud ilmusid hiiglaslikus ruumis aegamööda nähtavale. Narid. Kapid. Sügavalt magavate poiste pehmed hingetõmbed ja korisevad norsatused.
Ta tundis kergendust. Nüüd polnud ta enam ohus, vaid päästetud ja siia magamisruumi toodud. Ei ühtki muret enam. Ei mingeid painajaid. Ei mingit surma.
Tom?
Hääl tema peas. Tüdruku oma. Mitte kuuldav ega nähtav. Aga ta kuulis seda siiski, kuigi poleks eales osanud kellelegi seletada, kuidas see käib.
Hingates sügavalt välja, seadis ta end padjal mugavamalt sisse, viimse piirini üles ärritatud närvid läbielatud kohutavast hirmuhetkest rahunemas. Ta vastas, vormides mõttes sõnu.
Teresa? Mis kell on?
Pole aimugi, vastas tГјdruk. Aga ma ei saa und. Magasin vist ainult tunnikese vГµi nii. VГµib-olla kauem. Lootsin, et oled Гјleval ja pakud mulle seltsi.
Thomas hoidis naeratust tagasi. Kuigi tüdruk ei näinud seda, olnuks naeratada siiski piinlik. Sa ei jätnud mulle just kuigi suurt valikut, või mis? On üsna keeruline magada, kui keegi su peas räägib.
Viu, viu. Jää siis uuesti magama.
Ei. Pole vaja. Thomas põrnitses enese pea kohal oleva narivoodi põhja, mis oli pimeduses kujutu ja hämaralt hägus ja kus Minho hingas nagu keegi, kelle kõrri on istutatud otsatu hulk lima. Millest sa mõtled?
Mis sa ise arvad? Kuidagi õnnestus tüdrukul panna oma sõnadesse kenake hulk sarkasmi. Ma näen muudkui painajaid. Nende rõvedat nahka ja rasvast keha, kõiki neid metallist käsi ja ogasid. Seda kõike oli liiga palju, Tom. Kuidas meil küll õnnestub midagi sellist unustada?
Thomas teadis, mida tüdruk silmas peab. Need mälupildid ei kao kunagi – labürindis juhtunud hirmsad sündmused kummitavad välujaid elu lõpuni. Ta uskus, et enamikul neist, kui mitte kõigil saavad olema tohutud psühholoogilised probleemid. Mõni läheb võib-olla täitsa hulluks.
Aga üks kujutluspilt oli kõigist eredamalt tema mällu sööbinud, nagu kuuma rauaga pressitud. Tema sõber Chuck, rindu haavatud, veritsemas ja suremas Thomase käte vahel.
Thomas teadis, et ei unusta seda kunagi. Aga Teresale ütles ta vaid nii: Küll kõik saab korda. Läheb lihtsalt pisut aega, muud ei midagi.
Sa ajad jama,vastas tГјdruk.
Ma tean. Kui naeruväärne see oli, et Thomasele meeldis kuulda tüdrukut talle midagi sellist ütlemas? Et Teresa sarkasm tähendas, et kõik saab korda? Sa oled idioot, ütles ta iseendale, lootes, et tüdruk seda mõtet ei kuulnud.
Nii nГµme, et nad mind teist eraldasid,Гјtles Teresa.
Thomas aga mõistis, miks seda oli tehtud. Teresa oli ainuke tüdruk ja ülejäänud välujad teismelised poisid – kari känke, keda veel ei usaldata. Ju nad üritavad sind kaitsta.
Ju vist.Kurbus hiilis Thomase pähe koos tüdruku sõnadega, kleepunud nende külge nagu siirup. Aga on nii nõme olla üksinda pärast kõike seda, mida me läbi elasime.
Kuhu nad sind üldse viisid?Tüdruku häälest oli kostnud säärast kurbust, et Thomas tundis tahtmist püsti tõusta ja teda otsima minna, ent seda ei tasunud teha