Murdumine

Viktor Suvorov

Viktor Suvorovi triloogia „Suure Aastakümne kroonika“ teine raamat „Murdumine“ viib aastatesse 1956-1957. Stalini surma ja Beria hukkamise järel on Nõukogude Liidus absoluutse võimu tipus kaks meest – Kommunistliku Partei juht Nikita Hruštšov ja „Võidu marssal“ Georgi Žukov. Kahekesi paistavad nad põrmu Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitši „parteivastase grupi“, ent peagi seisavad nad teineteisega silm silma vastas. Kes keda? Taustaks 1956. aasta Ungari ülestõus ja esimese sputniku lend.

Viktor Suvorov

Murdumine

Suure minevikuluuraja Abdurahman Avtorhanovi mälestuseks, kes esimesena avastas Stalini mõistatusliku surma saladuse.

Üks Hruštšovi tõusu saladusi võimu tippu on selles, et tal oli anne sisendada igaühele üleolekutunnet enda üle. Ta sai võimu, kuid ei suutnud enam turaka rollist väljuda! Ta oli selle rolli jaoks loodud.

В В В В Mihhail Veller

Облом murdumine, murdmine, murdmiskoht, kild.

Vene keeles nimisõna, elutu, meessoost. Moodustatud tegusõnast ломать (murdma, purustama, lõhkuma, lammutama) eesliite об- abil.

Tähendused:

1.В See, mis on murdunud, lahti murdunud.

2.В Murde-, murrangukoht.

Koht, kus toimus murrang, millest räägitakse selle raamatu lehekülgedel, on meie kodumaa pealinn Moskva. aastal toimus Moskvas riigi ja terve maailma saatuses murrang, koos absoluutse võimu poole püüelnud ja riigipööret ette valmistanud ebaõnnestunud diktaatori, neljakordse Nõukogude Liidu kangelase Nõukogude Liidu marssali Georgi Konstantinovitš Žukovi saatusega.

Vene žargoonis on sõnal облом ka teisi tähendusi: läbikukkumine, ebaõnnestumine, katastroof, krahh, lõpp, hukk, kõik on läbi. Situatsiooni, kuhu sattus Žukov, kirjeldamiseks sobivad ka need tähendused täielikult.

SISSEJUHATUS

1957.aasta juunist kehtestus Nõukogude Liidus duumviraat: riiki valitsesid Žukov ja Hruštšov. Ametlikult oli peameheks just nagu Hruštšov, kuid ta oli peamees ainult sellepärast, et nii otsustas Žukov.

Nende valitsejate suhted ei kujunenud üldse lihtsateks. Küpses vältimatu kokkupõrge. Selle tulemuse otsustasid ette mõned inimesed, kelle hulgas olid:

• GRU[1 - NSVL sõjaväeluure keskasutus, täielik nimetus Главное разведывательное управление Генерального штаба Вооружённыx сил СССР (NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsus). – Tõlkija märkus.] ülema esimene asetäitja kindralleitnant Mamsurov,

• GRU ülem kindralpolkovnik Štemenko,

• Nõukogude Liidu saadik Jugoslaavias Firjubin.

GRU ülema esimene asetäitja Mamsurov suri 1968. aastal (selleks ajaks oli ta saanud kindralpolkovnikuks). Aga kaks aastat pärast seda paiskas sõjaväeline saatus mind, noort ohvitserikest, Volga-äärse sõjaväeringkonna staabi luureosakonda, see tähendab GRU struktuuri. Siin teadsid ja mäletasid Mamsurovit paljud. Oli, kellelt teada saada seda, mida ajalehtedes ei kirjutatud.

Edaspidi langes mulle osaks teenida GRU keskaparaadis. Alluvuse struktuur siin oli Cheopsi püramiidi laadi. Mina – jalamil, aga ülal tipus on kindralstaabi ülema asetäitja armeekindral Štemenko. Mõistagi, armeekindral Štemenkol polnud isegi aimu minu olemasolust – liiga erinevad olid lennukõrgused, see-eest oli mul võimalik teada saada armeekindral Štemenkost seda, mida polnud kombeks mainida isegi kõige tõetruumates mälestustes.

Mul on tulnud töötada diplomaatilise katte all. Nõukogude diplomaatia peadpööritavates kõrgustes troonis välisministri asetäitja seltsimees Nikolai Pavlovitš Firjubin. Toosama. Täiesti selge, et tal polnud tarvis teada minu olemasolust, see-eest oli minul võimalus esitada teadjatele inimestele küsimusi sellest, kuidas seltsimees Firjubin tõusis nendele kõrgustele.

Minu otsene ülemus, GRU Genfi residentuuri šeff ei tundnud omal ajal hästi mitte ainult Mamsurovit ja Štemenkot, vaid oli ka vahetuks osaliseks 1957. aasta sündmustes, millest selles raamatus juttu tuleb. Aga katte osas oli mi