Kodu kГµikjal kaasas
Ain Kaalep
„Kodu kõikjal kaasas“ sisaldab Ain Kaalep reisimälestusi alustades elust Soome allohvitserikoolis ning lõpetades kultuurireisidega Leetu, Armeeniasse, Aserbaidžaani, Jugoslaaviasse, Usbekistani, Tšehhoslovakkiasse, Tadžikistani, Venemaale, Saksamaale, Kuubasse ja muidugi Georgiasse. Mõned tekstid viivad lugeja võõrastesse maadesse ja kultuuridesse kaudsemaid radu pidi; näiteks Prantsusmaad kirjeldab Kaalep eelkõige Charles Baudelaire’i loomingu kaudu. Kõik lood on tihedalt läbi põimitud meenutustega kaasaegsetest kultuuritegelastest, võõrriigi võimust ja selle mõjust kultuurile ning eri maade ja rahvaste kirjandusest ja selle tõlkimisest.
Ain Kaalep
Kodu kГµikjal kaasas
ALUSTUSEKS
Esimese luuletusetaolise teksti kirjutasin kaheksa-aastaselt, ja sellest peale olen niisuguseid kirjutanud aina; viimaseil aastail küll väga vähe, sest ikka enam näib mulle, et olen kõik, mida oskan, juba ära öelnud. Ja lahja hilisloomingu avaldamise vastu, nagu seda paraku teevad mõned kolleegid, olen ma igatahes.
Millal ma kirjutasin aga esimese säärase teksti, millel vähemalt mu enda loomingulises biograafias on tõesti oluline koht?Võib-olla on selleks tekstiks luuletus „Paat”, mis ilmus Soome Armee eesti rügemendi paljundatud väljaandes Kodutee 1944. aasta veebruaris. See luuletus tundub mu tollase liigagi õõnsalt retoorilise isamaalüürika hulgas kuidagi silmapaistev – esitab ta ju siiski konkreetse pildi, mis seostub samal ajal ühe pöördepunktiga mu elus. Äsjane koolipoiss, vaevalt ülikooliteed alustanud ja selle kohe katkestanud, lahkus kodust ja kodumaalt, sattudes maailmasõja keerisesse, kodu vähemalt kujutluses kaasas. Ja kaasa ta jäigi! Umbes niisugused olid tõesti selle nooruki mõtted ja tunded:
Mereöösse lõikas üksik kiilvee joon,
mootor hГјГјdis tervitusi lГµunatuulde.
Гњle lahe suundus paadi valge koon,
õlilaike langes lainemängu huulde.
Viimse viipe kannatuste maa meilt sai,
oli aland teekond PГµhjanaela poole.
Orjaikkes rahvas meile lootma jäi.
Ruttas andma oma osa ajaloole
paat, kus istusime meie.
Vaba ulgumeri laius pГµgenike eel,
vabad mõtted võisid jälle tulle pähe,
vabu sõnu jälle vormida võis eesti keel.
Rooli hoidis käsi julge meremehe.
Hommik saabus. Saabus rannik vabaduse maa.
LГµppend oli teekond PГµhjanaela poole,
noorte sГµdalaste karastus vГµis alata.
Oli andnud oma osa ajaloole
paat, kus istusime meie.
Detsember 2012
SOOME ALLOHVITSERIKOOLIS
Vahel kõnelen teatud paralleelsusest minu ja minu isa eluloos. Tema oli kuueteistkümneaastane Viljandi koolipoiss, kes detsembris 1918 astus vabatahtlikuna Eesti rahvaväkke ja lõpetas sõja kapralina. Mina olin seitsmeteistkümneaastane äsja ülikooli vastu võetud Tartu nooruk, kes põgenes novembris 1943 Soome, astus vabatahtlikuna Soome armeesse ja sai korpraali-kraadi augustis 1944, tuli siis koos teiste soomepoistega tagasi kodumaale ja lootis uuest Vabadussõjast osa võtta, mis tal ei õnnestunud. Arvan, et mõlemad tundsid, et olid toiminud õigesti, mis siis, et üks oli sõja võitjate, teine kaotajate hulgas.
Jah, õieti ei ole ma kunagi kahetsenud oma sõduripõlve, hoolimata pärastistest vintsutustest. Üsnagi lahedal meelel võrdlen Soomes oldud aega saatuse tahtel Saksa või Vene väkke sattunud sõprade sõjamälestustega; teinekord kaldun võib-olla isegi ülearu kiitma Soome armeed, unustades, et tegemist oli siiski sõjaväega, mis on juba olemuselt midagi antihumaanset: seal õpetatakse ju tapma. Aga sedagi arvesse võttes lisan: Soome armees õpetati ennekõike ellu jääma! Ja loosungit „Raske õppusel, kerge lahingus” seal ei tuntud.
See võis olla 1944. aasta veebruaris. Olin jõudnud väljaõppelaagrisse Jalkalas (Karjala kannasel, praegu Venemaa poolt anastatud), juba noorsõdurist (soome keeles alokas) reameheks saanud, kui ühele ülevaatusele oli teiste ohvitseride hulgas saabunud kapten Talpak, mu hiljutine õpetaja Treffneri gümnaasiumis. Marssisime ülemustest mööda, kapt