Sitapead. Teooria
Aaron James
Me puutume iga päev ja igal pool – kodus, tööl, reisil, avalikes kohtades – kokku inimestega, kelle kohta ei ole paremat nimetust kui „sitapea”. Neid ei ole lihtne mõista, neid ei saa vältida ja nendega toimetulek nõuab suurt pingutust. Alustuseks tuleb püüda sitapeadest aru saada – ja siin tuleb appi raamat „Sitapead. Teooria”. Aaron James on filosoofiadoktor, California Ülikooli filosoofiateaduskonna abiprofessor. Ta on innukas lainelaudur – tema sitapeateooria tekkis just surfamisel kogetu põhjal – ja ta ei ole sitapea.
Aaron James
Sitapead. Teooria
Kui inimene võtab moraaliseaduse suhtes leebe hoiaku,võib see tähendada, et ta on endast heal arvamusel ja upsakas, sest ta hindab end vale käsituse alusel.
В В В В Immanuel Kant,
    „Loengud moraalifilosoofiast”
Mõeldes oma staatusele inimkonnas ning oma positsioonigarahule jäädes tekib Émile’il kiusatus … pidada seda rahuloluisiklikuks teeneks … Seda eksimust tuleb aga kõige rohkemkarta, sest seda seisukohta on kõige raskem kõigutada.
В В В В Jean-Jacques Rousseau,
    „Émile”
Kas sa tead, kes ma olen?
В В В В TГјГјpiline sitapea kГјsimus
Mu vanematele
1
TEOORIA
2010. aasta suvel tegi USA armeekindral ja Afganistani vägede ülemjuhataja Stanley McChrystal USA tsiviiljuhtkonda maha, mistõttu president Barack Obama oli sunnitud ta ametikohustustest vabastama. Kindrali selline lugupidamatu sõnavõtt oli jahmatav, kuid veelgi kõnekam on McChrystali käitumine argisemates olukordades. Väidetavalt teatas kord staabiülem McChrystalile, et tal tuleb osaleda nato liitlaste ühisel õhtusöögil Pariisis – kui mitte selleks, et koguda sõjategevusele toetajaid, siis vähemalt sellepärast, et, nagu staabiülem ütles: „Sellistel õhtusöökidel osalemine on üks teie positsiooniga kaasnevaid kohustusi, söör.” McChrystal näitas keskmist sõrme ja küsis: „Kas ka see kaasneb minu positsiooniga?”[1 - Michael Hastings, „Peru kindral” (ingl The Runaway General), Rolling Stone, 8.–22. juuli 2010, www.rollingstone.com/politics/news/17390/119236.]
Jultumuse skaalal kahvatub kindral McChrystal võrdluses teise kindrali, Douglas MacArthuriga. Korea sõja ajal kehtestas MacArthur oma reeglid nii igapäevasemates kui ka tähtsamates asjakorraldustes. Aatomipommirünnakut nõudes vaidles ta üleolevalt ja avalikult president Trumaniga. Viimaks Wake’i saarel aset leidnud vastasseisus läks MacArthur koguni nii kaugele, et saabus kohtumisele esimesena ja sundis läheneva presidendi lennuki ootetsooni maandumisjärjekorda ootama. Maandudes jäi seega mulje, nagu oleks MacArthuri ülem hoopis kindrali alluv.
Selgitades hiljem, miks ta MacArthuri ametikohustustest vabastas, ütles Truman: „Ma vallandasin ta sellepärast, et ta ei tunnistanud presidendi autoriteeti. Ma ei vallandanud teda sellepärast, et ta on põrunud värdjas (kuigi ta oli ka seda), sest see pole kindralitele keelatud.”[2 - Merle Miller, „Siiras jutt: Harry S. Trumani suuline biograafia” (ingl Plain Speaking: An Oral Biography of Harry S. Truman), (New York, Berkley, 1974).] Võib öelda, et Truman piirdus tagasihoidliku kriitikaga. Ta oleks võinud vabalt MacArthurit sitapeaks kutsuda.
See poleks midagi uut olnud: ajaloost ja seltskonnaelust leiame külluses erinevaid sitapäid. Lisaks isepäistele kindralitele võime mõelda sellistele tänapäeva tegelastele nagu Itaalia endine president Silvio Berlusconi, Venezuela president Hugo Chávez või Iraani president Mahmoud Ahmadinejad. Võime viidata ka ennasttäis kinnisvaraarendajale ja meelelahutajale Donald Trumpile, karmile popmuusikakriitikule Simon Cowellile või nartsissistlikule näitlejale Mel Gibsonile.[3 - David Brooks nimetab Gibsonit põhimõtteliselt sitapeaks artiklis „Mel Gibsoni tõde” (ingl The Gospel of Mel Gibson), New York Times, 15. juuli 2010, www.nytimes. com/2010/07/16/opinion/16brooks.html.] Võime iga päev näha sitapäid telesaadetes, kus saatejuhid katkestavad pidevalt saatekülaliste juttu, aga kuulda