Toimiv armastuse teooria

Scott Hutchins

Neill Bassett töötab tehisintellekti loovas San Francisco IT-firmas. Ta on hiljuti lahutanud lühikeseks jäänud abielu ning on nüüd uuesti vallaliste turul. Neilli isa lõpetas elu enesetapuga ja temast jäi järele mahukas päevikulaadne materjal, mida hakatakse arvutisse sisestama. Inimest matkiva programmi lihvimiseks peab Neill vastama arvuti küsimustele ja ühel hetkel hakkavad kerkima üsna ootamatud ja ebameeldivad teemad. Scott Hutchinsi (snd 1974) romaan räägib vana lugu uues võtmes: mis on meie elus tõeline, mis on näiline või kas see ongi oluline? See särtsakas ning lõbus debüütromaan viib meid teekonnale, mis ei lõpe ka pärast viimast lehekülge.

Scott Hutchins

Toimiv armastuse teooria

Armas lugeja,

Olen tõeliselt rõõmus, et saan jagada sinuga Scott Hutchinsi imelist debüütromaani „Toimiv armastuse teooria”.

Rahuolematu mees, kes on laskunud üha tormilisemasse vestlusesse arvutiga, mille puhul ta pole päris kindel, kas selles peitub tema surnud isa hing, endine abikaasa, kellel on imeline oskus ilmuda välja kõige ebasobivamail hetkil, naiivne noor neiu, kes põgeneb hämara mineviku eest ning ihkab helgemat tulevikku, edasipüüdlev teadlane, kes on otsustanud jätta jälje ajalukku enne kui on liiga hilja, naine, kes matab lesepõlve leina lõputusse haridusteesse – selle romaani tegelaste rajad ristuvad keerulistel ning meeldivalt üllatuslikel viisidel.

Scott Hutchins viib meid armastuse, kahetsuse, ootamatu rõõmu ja leppimise teekonnale, mis ei lõpe ka pärast viimast lehekülge. Kui võtad selle korraga nii meeletult naljaka kui ka sügavalt liigutava romaani kätte ja ootad meelelahutust, võid olla kindel, et seda ka saad.

Loodan, et sul on aega süveneda „Toimivasse armastuse teooriasse”. Olen kindel, et sa ei pettu.

Parimate soovidega

Colin Dickerman,

Penguin Pressi tegevtoimetaja

Shikha

„Kuni me pole täpsustanud, mida peame silmas sõna „masin” all, pole esimeses paragrahvis tõstatatud küsimus küllalt täpne. Loomulikult me tahame lubada oma masinates igasugust tehnoloogiat. Samuti tahame lubada võimalust, et insener või inseneride rühm konstrueerib töötava masina, mille tööpõhimõtet ta aga rahuldaval viisil seletada ei mõista, kuna see on ehitatud suures osas eksperimentaalsel meetodil. Viimaks tahame masinate hulgast välja arvata tavapärasel viisil sündinud inimesed.”

    – ALAN TURING[1 - Turing A., „Arvutusmasinad ja intellekt”. Akadeemia 12/2005, tõlkinud Elo Luur. Loe ar-tiklit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=104095 Siin ja edaspidi tõlkija märkused.]

1

MÕNE PÄEVA EEST peatusid tuletõrjeauto ja kiirabi mu koduks oleva korterelamu ees, mis asub lõunakünkal, vaatega Dolorese pargile. Kiirabitöötajad astusid autost välja ning toekaim neist kandis musta tooli, millel olid küljes punased rihmad ja pandlad. Nad tulid mu ülemise korruse naabri Fredi pärast, kes on joodik ja erak, kuid keda ma olen millegipärast alati austanud. Ma ei tahaks olla tema asemel: ta veedab suurema osa ajast köögilaua tagumisse nurka lükatud väikest lameekraaniga televiisorit vaadates. Ta suitsetab aeglaselt ja teatud kindlapärasusega (mu endine abikaasa vingus tavaliselt haisu pärast), ise kui liimitud tennisematšide, korvpalliturniiride ja kõiksugu jalgpallide, ka tavalise ette. Mängud ise ei paku talle huvi, vaid hoopis kihlveod, mida ta on nende peale sõlminud. Tema ainus pidev külastaja on postiljon, kes on ühtlasi ka tema kihlvedude vahendaja. Ka Fred ise on endine postitöötaja.

Nagu ütlesin, ei tahaks ma olla tema asemel. Tema päevi täitev üksindus ja ühenäolisus pole kuigi peibutav. Sellest hoolimata on ta alati olnud täiuslik näide iseseisvusest. Ta joob ja suitsetab liiga palju ning kui ta üldse midagi sööb, siis purgitäie ülessoojendatud Chunky’t[2 - Campbelli valmissupid, eri sorti]. Aga ta läheb ja toob kõik ise – suitsud, joogi, Chunky –, nõksutab end kangete jalgadega mäes