Helleri hind

Katrin Oja

"Helleri hind" on lugu inimeste eneseotsingutest. Loo keskmes on seltskond, kes pakub inimestele vaimset juhatust. Ent kas tegu on siira sooviga aidata inimesi hingelisel ärkamisel või on see lihtsalt äriplaan? Kus lõpeb filosoofia ja algavad karmid võimumängud inimeste tahte endale allutamiseks? Katrin Oja on varem avaldanud raamatu "Muusa" (2012).

Katrin Oja

Helleri hind

1

„Veel,” õhkub ta katkendlik hingeõhk vastu mu huuli.

Lisan kiirust ja veel Гјhe sГµrme. Ta silmad on kramplikult kinni pigistatud ja kulmud keskendunult kipras.

„Veel, veel, veel,” sosistab ta monotoonselt ja ma eeldan, et ta on peaaegu kohal. Näen, kuidas ta parem käsi, millega ta kogu selle aja vastu seina toetas, kergelt värisema hakkab ja kergitan ennast pisut, et tal mugavam oleks. Ta suunurgas väreleb väike tänulik naeratus. Järelikult ei ole ta veel piisavalt lähedal. Piisavalt kaugel? Meie puhul ei tea ma kunagi, milliseid määrsõnu kasutada.

„Lase lahti,” sosistan ta juustesse ja painutan sõrmi järsult ettepoole. Luna puusad nõksatavad järsult ette ja alla, kui ta ennast vastu mu peopesa surub. Hingan aplalt läbi nina, Luna on peadpööritavalt aromaatne.

„Nüüd!” ütlen ma talle otse kõrva ja tõmban teda teise käega kõvasti enda vastu, samal ajal pöidlaga ringe tehes.

Luna hangub hetkeks täiuslikku pausi, lükkab oma otsaesise siis valusa otsustavusega minu oma vastu ja tõuseb pingul jalalihastega peaaegu kikivarvule. Ta ahmib sisse viimase ahne õhusõõmu ja pomiseb mu huulte vastu ühe väikese summutatud „mmjahi”.

Istume mõned minutid selles samas asendis, mina diivanil, Luna kaksiratsi mul süles, laup, huuled ja kogu ta olemus niiskes suudluses minu vastu surutud. Ma liigutasin aeglaselt sõrmi, sest tean, et talle ei meeldi, kui ma need lihtsalt välja võtan.

„Natuke veel,” pomiseb ta uniselt vastu mu kaela.

Suudlen teda kergelt lagipähe ja püüan liigset tähelepanu tõmbamata asendit muuta; mu parem kannikas hakkab ära surema ja möödunud minutite toimetustest selgelt innustunud Heller II on teksade ja Luna keharaskuse ebaloomulikku ja ebamugavasse puuri kängitsetud ja vajab abi.

„Ma kohe,” pomiseb Luna.

„Aega on,” silitan ta selga, „aga ma võtan nüüd bloki maha.”

Mulle ei meeldi Lunaga blokkida, aga me leppisime kunagi ammu, päris alguses – noh, mitte päris alguses, aga pärast seda, kui ta rääkima hakkas ja natuke iseennast juhtima õppis – kokku, et me ütleme koos olles alati selgelt välja, kui me blokime või tahame, et teine blokiks. Ja täna oli Luna uksest sisse komistades ja diivaline viskudes näole surutud käte vahelt pomisenud: „Ma ei, ma ei saa ise hakkama, ükski õigetest meetoditest ei aita.”

Õiged meetodid on need, mida George meile õpetanud on, need, mida ta nimetab tasakaalustatud lahendusteks oma oskuse maandamisel ja iseenda keskendamisel. Aga kui need ei aita, ja vahest lihtsalt sellepärast, et me ei viitsi vaeva näha või tunneme puudust füüsilisest kontaktist, kellestki teisest, või kurat teab, teineteisest, kasutame me inimkonna algusaegadest meiesugustele omaseid maandamistehnikaid – seksi, harvem hapnikupuudust või vägivalda. George’ile me sellest ei räägi, aga ilmselt ta teab. George teab üldjuhul alati.

„Sa ju tead, et ma aitan alati hea meelega,” olin ma Luna kaeblusele vastanud. Nägin sellest huultesiilust, mis Luna pikkade, kondiste sõrmede vahelt paistis, et ta naeratas natuke, kuid see naeratus hajus üsna ruttu ja sellest jäid alles vaid endisest pisut vähem allapoole osutavad suunurgad.

„Võibolla sa blokiks?” oli Luna lõpuks küsinud.

Istusin ta kõrvale ja sikutasin ta käed vaikselt näo eest ära. „Kui sa tahad,” ütlesin ma, „aga miks?”

Luna kehitas ärritunult ühte õlga. „Igaks juhuks,” pomises ta trotslikult.

Nõjatusin käsi rinnale ristates diivani seljatoele. Ta ei võlgnenud mulle mingeid seletusi, seda küll, aga mul ei olnud kavatsustki oma sõrmi enne tema poole liigutada, kui ma mõne enda jaoks rahuldav