Näota mees: Vladimir Putini uskumatu võimuletõus
Masha Gessen
See hetkel kõige rohkem tõlgitud raamat Venemaa poliitikast on osalt Putini elulugu, samas aga kirjeldus praeguse Venemaa võimumehhanismide toimimisest. Autor Masha Gessen sündis 1967. aastal Moskvas, emigreerus 1981 USA-sse ja naasis 1991 Venemaale. Ta on kirjanik ja ajakirjanik, töötanud mitmete väljaannete juures. Selle raamatu ilmumise ajal on ta ajakirja U.S. News & World Report korrespondent. Putin on tema arvates tõeline KGBlane, kes usubki siiralt, et Nõukogude Liit oli parim riik, ja püüab seetõttu instinktiivselt oma lemmiksüsteemi kõigi enda valduses olevate vahendite abil taasluua.
Masha Gessen
Näota mees: Vladimir Putini uskumatu võimuletõus
EELLUGU
Ärkasin, sest keegi raputas mind. Kate’i näol oli hirmunud ilme. „Raadios räägitakse midagi Galinast,” ütles ta poolsosinal. „Ja relvast. Ma arvan … Ma ei saa aru.”
Tõusin voodist ja komberdasin tillukesse kööki, kus Kate oli hommikusööki valmistanud ja riigi parimat uudiste ja vestlusraadiot Ehho Moskvõ kuulanud. Oli Moskva novembriilma kohta ebatavaliselt valge ja jahe laupäeva hommik. Miskipärast ei avaldanud Kate’i hirm mulle mõju. Ükskõik mida ta ka kuulnud või tema piiratud vene keele oskust arvestades valesti kuulnud oli, võis olla taas ühe suurepärase loo algus. Venemaa juhtiva ajakirja Itogi peakorrespondendina tundus mulle, et kõigi tähtsamate lugude kirjutamine on minu ainuõigus. Elamine riigis, mis püüdis iseennast, iga linna, iga perekonda ja iga institutsiooni ümber kujundada, oli mõnes mõttes nagu kaardistamata maa avastamine. Oli 1998. aasta. 1990ndate algusest peale oli peaaegu iga minu kirjutatud artikli puhul tegemist looga, mida veel keegi polnud rääkinud: veetsin poole oma ajast väljaspool Moskvat, käisin konfliktipiirkondades ja kullakaevandustes, lastekodudes ja ülikoolides, mahajäetud külades ja õitsval järjel naftalinnades ning kirjutasin neist lugusid. Ajakiri, mille omanik ja rahastaja oli sama magnaat, kellele kuulus ka Ehho Moskvõ, tasus mu vaeva eest sellega, et ei esitanud kunagi küsimusi mu ekstravagantse reisigraafiku kohta ja paigutas mu reportaažid sageli esikaanele.
Teisisõnu olin üks neist noortest inimestest, kes olid 1990ndatel kõik saavutanud. Paljud minust nooremad ja vanemad olid üleminekuaastatel ränka lõivu maksnud. Vanem põlvkond oli hüperinflatsiooni tõttu kaotanud oma säästud ja (koos kõigi nõukogude institutsioonide hävimisega) ka identiteedi. Noorem põlvkond kasvas vanemate hirmude ning sageli ka läbikukkumiste varjus. Kuid mina olin Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal kahekümne nelja aastane ning tegelesin 1990ndatel koos teiste endasugustega oma karjääri ja meie arvates ka uute ühiskondlike tavade ning elukorralduse ülesehitamisega. Kuigi vägivaldsed kuriteod näisid Venemaal katkuna levivat, tundsime end kummaliselt kaitstuna: me jälgisime ja mõnikord kirjeldasime kuritegelikku allilma, tajumata kunagi, et see võiks meie eksistentsi mõjutada. Pealegi olin veendunud, et asjad lähevad aina paremaks: olin hiljuti soetanud Moskva südalinnas asuva kehvas seisukorras endise kommunaalkorteri ja tegelesin parasjagu selle remondiga, pärast selle valmimist pidin välja kolima korterist, mida üürisin koos Briti toimetaja Kate’iga, kes töötas naftakaubandusest kirjutavas väljaandes. Fantaseerisin, kuidas ma selles uues korteris perekonna loon. Ja kõnealusel laupäeval oli mul määratud kokkusaamine ehitajaga, kellega koos pidin vannitoasisustust ostma minema.
KATE OSUTAS RAADIOLE, nagu oleks see mingi katkuallikas, ja vaatas mulle küsivalt otsa. Galina Starovoitova, kelle nime diktor ikka ja jälle kordas, oli parlamendi alamkoja liige, üks Venemaa tuntumaid poliitikuid ning minu sõber. 1980ndate lõpul, kui tollane impeerium oli kokkuvarisemise äärel, kujunes etnograaf Starovoitovast demokraatia aktivist ja silmapaistvaim eestkõneleja Mägi-Karabahhile, Armeenia eksklaavile Aserbaidžaanis, mis oli sel ajal nagu ussipesa, kus toimus es