Marduse tänav

Katrin Pauts

Imeilusas aedlinnas Marduse tänava vanas majas elab kirjanik Elisabeth. Temaga juhtub selle maja ees ebatavaline õnnetus ja ta hukkub. Pärast Elisabethi surma võtab maja üle tema noorem õde Eeva, kes ei olnud Elisabethiga aastaid suhelnud. Politseinikust mehe ja väikese lapsega end Marduse tänaval sisse seadnud, hakkab Eeva aimama, et tema uute naabrite elu pole hoolikalt võõbatud fassaadide ja klanitud eesõuede taga just niisugune, nagu välja paistab. Marduse tänaval on tulnud ette liiga palju kahtlasi surmajuhtumeid. Eevale tundub, et kõigil on midagi varjata ning kuidagi on need saladused seotud raamatuga, mida Elisabeth enne surma kirjutama hakkas. Elisabethi arvuti on aga kadunud nagu tina tuhka. Kui keegi ka Eeva enda elu kallale kipub, kibeleb ta õe kadunud käsikirja kiiresti üles leidma. Aastail 2017–2018 Kanal 2-s jooksnud seriaali „Nukumaja” esialgne stsenaarium kandis pealkirja „Marduse põik”. Just Marduse põiktänaval ühes kaunis aedlinnas juhtusid kõik teleseriaalis näidatud põnevad sündmused. Ka Elisabeth ja Eeva, politseinik Tarmo ning nende naabrid on sarjast tuttavad tegelaskujud. Kuid see lugu, mis juhtub nendega siin raamatus, on sootuks teistsugune kui see, mida ekraanil nähtud.

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug Kujundanud Britt Urbla Keller В© Tekst. Katrin Pauts, 2018 ISBN 978-9985-3-4372-2 ISBN 978-9985-3-4542-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda AS Pakett

„Me nägime teda siin, heki ääres. Ma ei tea, kas ta oli siis juba surnud. Mulle näis, et ta magab murul. Me nägime tema valget kleiti… See ei olnudki valge? Võib-olla. Meile tundus, et see on valge. Mälupildis on see valge. See peab olema valge, valge tundub õige. Printsessid ju kannavad valget, see on nende värv. Valge nagu puhtus. Lein. Tühjus. Tühjus, jaa – praegu, kui talle mõelda, tundub, et teda nagu poleks olnudki. Ta oli, teate, ta oligi nagu tühi koht.”

(Katkend romaanist „Printsessi surm:

salapärane juhtum äärelinnas”)

Kaks matust

Üks lintidest rebenes pärja küljest lahti. See oli valge ja kitsas pael, ilma nimeta, kinnitatud kiiruga lillepoes. Nimede ja pühendustega lindid olid ainult kahel pärjal, teised matuselised olid teel siia lillepoest läbi hüpanud ja mõned varred ostnud.

„Kas teil valgeid liiliaid on?” – „Ei. Aga äkki teile midagi muud valget?” – „Jah, miks mitte. Lähen matustele.” – „Oh, tunnen kaasa.” – „Ei ole põhjust. Ma õieti ei tunnegi teda. See on viisakusest, ainult žest.” – „Ahah. Siin on teile lilled. Need on krüsanteemid. Sobivad küll.” – „Jah, miks mitte. Peamine, et oleksid valged.”

Ühe pühendusega pärgadest olin toonud mina, teise tõid mu õde ja tädi. Ülejäänud ei tahtnud, õieti ei söandanud isa mälestada, tunnistada ta enda omaks, enda tuttavaks. See tähendanuks tunnistada, et nad olid isa tema rasketel aegadel hüljanud. Ardi Laur, advokaat. Ardi Laur, alkohoolik. Need olid kaks erinevat inimest. Ühte võis tunda, teist eriti ei sobinud.

Tuul tõstis lindi üles, keerutas seda ja viis enda süles surnuaia sügavusse. Seal tagapool olid vanad hauad, osa ristidest seisid siin vist katkuajast. Ristid vajusid seal iga aastaga aina rohkem viltu, nagu tahaksid peremeestele maa alla järele minna. Maa tõmbas ligi, kõik elav oli sealt tulnud ja pidi sinna tagasi minema. Siit vaadates tundus kalmistu lõputu – teerada põikles puude ja haudade vahel, see ei viinud pealtnäha kuhugi välja. Siia, kus seisin, varbad liiga kitsastes kingades pakitsemas, paistis ainult rohelus, mis tundus ühteaegu meelitav ja ohtlik. Seal tagapool on veel üks värav, teadsin. Vana värav, nagu seda kutsuti. Kunagi ammu, lastena, olime Eevaga seal käinud – kõndinud mööda looklevat rada, ise kindlad, et see on suurim julgustükk, millega elades võib hakkama saada. Vana värava kohta õpetati lastele, et seal taga elavad tondid. Värava taha ei tohtinud mingil juhul minna. Me olime pettunud