Eelsoodumus armastada. Esimene raamat
Tiit Sepa
Eelsoodumus armastada. Kolmas raamatrma raskesse depressiooni langenud Tiina on juba aastaid vaimselt tasakaalutuna elanud hooldekodus, kus on pidanud taluma nii vaimset ahistamist kui ka füüsilist vägivalda. Tapnud meeleheites oma suurima piinaja, põgeneb ta sealt parema tuleviku lootuses, kandes südames igatsust õnne ja armastuse järele.
1
Tiina – kõik on skisofreeniline
Terve maailm on hull. Ma tean seda. Oma kolmekümne kuuest eluaastast olen juba tervelt kaheksa veetnud hooldekodus. Ma olin kakskümmend kaheksa, kui mu mees Edgar surma sai ja mina hulluks läksin, keerasin täitsa ära. Hulkusin alasti tänavatel, kuni mind kinni võeti ja Viljandisse Jämejalga viidi. Arstid arvasid, et minust ei saagi enam asja. Ennegi on selliseid juhuseid olnud: noor naine, depressioon ja peotäis rahusteid viinaga. Hüvasti maailm ja hüvasti elu! Midagi ei ole ega ka tule enam. Esimese kuu olin suurema osa ajast hullusärgis. Kaotasin kõik: kodu, elu, vanemad ja sõbrad. Jäin üksinda siia maailma. Ma olin parandamatu hull, kellega keegi ei tahtnud tegemist teha.
Ma ei tea, kas teid üldse see huvitabki, aga ma võtan vahepeal ühe sigareti. Olen oma märkmeid üles kirjutanud, aga Heino sai need kätte ja luges teistele hoolealustele ette. Kõik naersid mu sõnade ja tunnete üle. Isegi need, kes midagi aru ei saanud. Siis võttis sanitar Urve mu kaustiku oma kätte, luges läbi ja andis tagasi. Pooled lehed, kus ma hooldekodu elust olin kirjutanud, olid välja tõmmatud. Minu tunded ja mõtted olid alles. Ka Temast. Ma olin õnnelik, et oli Tema. TEMA! Kaustik oli jäänud väga õhukeseks, kuid tänu sellegi eest. Peitsin klade ära ja nüüd olen seda ainult endale lugenud. Vahel mõne rea ka juurde kirjutanud. Ma ei ütle kellelegi, kus kaustik on. Isegi teile mitte. Voh!
Olen Tiina Räkk. Minu pikkus on meeter kuuskümmend kaks. Kaalun natukene üle viiekümne kilo. Vist viiskümmend kolm. Mul on hallid silmad ja ka juustes on mõned hallid karvad. Muidu on need pruunid ja kui pesta saan, siis ka ilusad. Mul on väikesed rinnad ja ilus keha. Ma tean seda. Tahaksin küll suurem olla, sest siis saaksin Heinole vastu hakata, aga midagi pole teha – selliseks olen ma juba loodud. Pean kannatama. Naise elu on juba niisugune.
Nüüd olen siis Kernu hooldekodus. Tegelikult ei tea peale hoolealuste ja hooldajate keegi, milline on elu hooldekodus. Arvatakse, et hullukeste ja saamatute eest hoolitsetakse, neid ravitakse ja pannakse õhtul magama. Arvatakse, et elu on ilus ja mugav, kuid tegelikkuses on enamik asju hoopis vastupidi. Keegi ei nunnuta sind siin. Kui vastu hakkad, antakse vastu vahtimist. Peksa võid saada ka teiste hullude käest, kui sa neile ei meeldi või ka lihtsalt niisama, kui keegi märatsema hakkab ja sa jalgu jääd, taipamata õigel ajal putket teha. Eriti mina, sest olen nii kõhn ja nõrk. Keegi ei võta sinu jutte tõsiselt, sest oled ju hull. Kui kisa tõstad, siis lüüakse sind kartserisse. Meil on korralik, eeskirjadele vastav kartser, kus on voodi ja aken. Aga on veel väike pime putka keldris, kus pole midagi peale nelja seina. Seal on külm ja rõske. Lösutad põrandal ja ootad surma. Vahest kaks… teinekord kolm päeva. Isegi süüa unustatakse sulle anda. Ainult vett. Minagi olen paar korda sinna sattunud. Õnneks oli meil siis tööl pikka kasvu ja kõhn Mari. Tema tuli mind õhtul vaatama ja lükkas mulle ukse alt sisse mõned võileivad. Tema hoolis inimestest. Ta oskas neid armastada. Aga võib-olla ka mitte, sest miks ta muidu plaanis meilt töölt lahkuda. Hullud nutsid, kui kuulsid, et tal on kavas ära minna. Nad olid temasse kiindunud. Mitte ainult mehed. Kõik.
Ma olin kartseris. Kolm päeva. Haisesin ja läkastasin oma pasast. Kui viimaks sanitar Urve tuli, et mind välja lasta, kargasin talle lihtsalt kallale. Meeleheitest. Mõttetu on kallale karata sajakilosele naisele, kelle üks käsivars annab välja minu kahe jala mõõdu, aga ma ei suutnud ennast talitseda. Olen ju ikkagi hull