Välgust tabatud

Artur Erich

Romaan käsitleb nelja õe ja nende perekondade kirjut elusaatust möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel, kuhu ulatuvad ikka veel minevikumõjud ning kunagiste kannatuste varjud. Kohanemine nõukogude okupatsiooniga ning muutunud väärtushinnangutega läheb raskelt, Eesti Wabariik püsib kõigil veel selgelt meeles…

I

Meeri paotas magamistoa ust ja sisenes. „Sa polegi veel magama läinud?” imestas ta.

„Ootasin sind. Tahtsin sulle vaeva eest aitäh öelda!” Mees tõusis toolilt ja suudles naist põsele. Hommikukuub oli tal juba seljas. „Järgmist juubelit enam ei tule,” ütles ta väsinult. „Seitsmekümneni ma vastu ei pea.”

„Küll sa juba pead!” oli Meeri veendunud. Ehkki teadis, et lood mehe tervisega pole kaugeltki hiilgavad, kinnitas ta ometi: „Oled terve kui purikas.”

„Nagu jääpurikas,” parandas Georg.3 „Sa vaata, kui kõhnaks ma olen jäänud, sulan kokku!”

„Pole sul häda midagi. Pealegi on su minia arst, näed ju küll, kuidas ta sinu eest hoolitseb … Ega sul ometi halb ei ole?”

„Ei. Mind ainult ärritas pisut, et Alla oma Eugeniga kohale ilmus. Kas sa kutsusid neid?”

„Miks sa nii arvad? Eelmisel aastal, oma pärisjuubelil olid sa ju haige, siis meil külalisi polnud. Kõik teadsid, et tänane sünnipäev on juubelipeo asemel.”

„Seda ma mõtlesingi. Kes siis juubelile kutsumata tuleb!” Mehe hääles kajas pahameel.

„Ära nüüd, Georg! Olekski imelik, kui Greta pere on kohal ja Allat pole! Pealegi on ta minu õde, palju meil siis neid sugulasi enam siia jäänud on!” püüdis Meeri asja siluda. „Nad tõid veel pealegi kalli kingituse.”

„Jah. Kristallist tuhatoosi, kuigi teavad, et meie majas ei suitsetata! Lisaks on tal halb mälu, see on sama tuhatoos, mille me Eugenile kord enne sõda kinkisime! Ja üldse – tulla koos Eugeniga! Ise nad ju koos ei ela, aga külla tulevad nagu tõeline abielupaar, justnagu mina seda ei teaks! Tüüpiline Alla!”

Meeri ei vastanud. Ta vahetas vaikides kleidi hommikumantli vastu ja istus tualettpeegli ette. „Ära väsitas,” ohkas ta. „Kui hea, et mul ikka Helve olemas on. Aitas lauda koristada ja nõusid pesta.” Tema hääles oli soojust ning Georgi süda oli rahul, et müürid, mis aastaid ema ja tütart olid eraldanud, on lõpuks kokku varisenud. „Kas siis Ulvi ei aidanudki?”

„Tal oli tegemist. Poiss virises juba ammu. Ma siis ütlesin, et pole vaja, Hillar on tema eest.”

Georg sirutas toolil istudes jalad ettepoole. „Kas lähme magama? Terve lauasistumise aeg ootasin ma ainult, et saaks lõpuks oma tuppa!”

„Ma arvasin, et sulle meeldib seltskond,” imestas Meeri. „Oli ju küll tore õhtu!”

„Oli küll,” nõustus Georg. „Aga ikkagi…” ta viivitas pisut ja kinnitas: „… aga sinuga koos siin, selles toas, on mul rahulikum.”

Eks muidugi, mõtles Meeri. Minuga on sul loomulikult rahulikum. Mina püüan sind mitte väsitada, nagu Ulvi oma liigse tähelepanuga seda teeb. Mina püüan sind mitte muretsema panna, nagu sa Helve elule kaasa elades päevast päeva teed, ja mina püüan mitte tähele panna su väikesi veidrusi, mis teinekord otse jahmatama panevad. See oli Georgi äärmuseni ulatuv kokkuhoiumeel, et mitte öelda koonerdamine. Poeski käies kaalus ta enne mitu korda, kas mitte kusagilt sama kaupa odavamalt ei saa, kuigi oli teada, et riiklikud hinnad nii toidu- kui ka tööstuskaupadele olid kõigis kauplustes ühesugused. Isegi trammipileti eest kolme kopikat välja anda pidas ta paljuks ning käis meelsamini jala. Jah, Georg oli tõepoolest üleliia kokkuhoidlik. Nähtavasti jäi see komme talle külge Siberi-päevadest, mil igat leivaraasu tuli arvestada, või mille muuga seda seletada. Ainult teatripiletite ning raamatute ostmiseks polnud tal kahju raha välja anda. Siiski käisid nad teatris harva, heal juhul ehk kord kuus või veelgi harvem, rohkem käidi kinos. Georg oli talle ükskord rääkinud, et lapsena oli ta endale tõotanud külastada täiskasvanuks saad