Varjude allee

Artur I. Erich

Terava sule ja huvitava süžeega kirjutatud romaan viib meid tagasi eelmise sajandi seitsmekümnendatesse aastatesse. Hea lugeja kohtub ühe suguvõsa esindajatega, kes peavad eluvõitlust nii okupeeritud Eestis, Saksamaal kui Ameerikas – just seal, kuhu saatusekeeris neid paisanud on… Ja nagu elus ikka, tuleb romaaniski ette põlvkondadevahelisi probleeme, on armastust ja reetmist, kõrkust ja nõrkust ning tegelaste siseheitlusi. Traataiaga piiratud kodumaalt ihatakse välja, vabal maal aga õhatakse kodumaa järele. Ootamatud situatsioonid – nagu eluski – lisavad raamatule põnevust juurde, tagasivaatavad episoodid aitavad meenutada ka varem juhtunut. Ehkki romaan Varjude allee kuulub kuuenda raamatuna perekonnasaagast romaanitsüklisse Äikese varjud, mille lisaks sellele moodustavad romaanid Enne äikest (2007), Äike (2008), Pärast äikest (2008), Välgust tabatud (2009) ning Varjud (2009), võib teda käsitleda ka iseseisva raamatuna.

Artur Erich

Varjude allee

I

1

Lehti oli segaduses. Teda valdas tunne, nagu pöörduks terve senine elu pea peale. Aga nii see ju oligi. Kohe, kohe alustab ta uut etappi oma elus. Muidugi toob see kõik kaasa sekeldusi ja raskusi, rääkimata sellest, et paljud võivad haiget saada. Kahjuks tuleb valu teha just nendele, kellest ta ise väga hoolis. Kuid ilma ohvriteta ei saa ühtegi lahingut võita, lohutas ta iseennast. Ja mõte jäi pidama sõnal „lahing”, mis ta mõtisklustest oli otsekui teadvustamatult läbi lipsanud. Loodetavasti lahendub kõik ilma lahinguid pidamata, nagu tsiviliseeritud inimestele sobilik.

Sellest oli varsti kaks nädalat möödas, kui nad Räniga otsustasid, et tuleks kaksikelu lõpetada. Oldi juba liiga kaua keelatud vilja maitsnud ega suudetud enam teineteisest loobuda.

Ehkki Lehti rohkem kui üks kord oli endale lubanud, et Ränist eemale hoiab ja parem oma abielu päästa püüab, olid nad Valloga viimasel ajal märkamatult teineteisest eemaldunud. Ja Lehtil jätkus siiski nii palju enesekriitikat, et selles Vallot mitte süüdistada.

Vallo oli hea abikaasa, kelle sarnast annab tikutulega otsida, avaldas Greta kunagi tütre mehe kohta oma arvamuse, mida Lehti ju ütlematagi teadis. Ja seda raskem oli teda nüüd haavata. Kuid ta peab seda Vallole ise ütlema, ükskõik kui rängaks see ka ei osutuks, seda võlgneb ta oma heale mehele ometi. Hoidku taevas, kui Vallo peaks kuulma oma naise kõrvalhüpetest mõne võõra suu läbi. Juba üksnes see mõte pani Lehti võpatama. Teinegi raske ja tõsine jutuajamine tuleb maha pidada, et pisi-Gretale eelolevaid elumuutusi selgitada. Pisi-Greta ju armastas Vallot sama palju nagu võõrasisa teda. Aga küll ta aru saab ja harjub, loomulikult võib ta ju Valloga edaspidigi kohtuda. Tema küll selleks takistusi ei teeks. Ja kui järele mõelda, siis tuleb lapsele uuenenud olukord ainult kasuks. Räni, kellesse ta vägagi kiindunud on, on ikkagi tema bioloogiline isa, ehkki tüdruk seda ise veel ei tea. Ehk ongi siis paras aeg sellest ka lapsele rääkida. Lõpuks võivad ka sugulased sellest kuulda, mis saladust siin enam teha, kui ta Räniga abiellub. Ja Lehti pidi jälle iseenese üle imestama, miks ta küll tookord, kui ta last ootas, Räni endast eemale tõukas? Kõik oleks praegu hoopis teisiti ja probleemideta olnud. Kuid toona tahtis ta ainult last, olles niivõrd isekas, et ei raatsinud teda mitte kellegagi jagada. Et aga Räni talle nii palju tähendas, seda tajus ta alles mitme aasta pärast. Kas ta armastab ikka Ränit – mõtles Lehti praegu – või on see vaid füüsiline tõmme? Sellele ta õiget vastust leida ei osanud.

Kui ta mõnikord oli küll tahtlikult saatust suunata püüdnud, et nende teed Räniga ikka ja jälle ristuksid, oli nende viimane kohtumine küll puhtjuhuslik. Või mängis saatus ise neile trumbid kätte, kas mängulusti pärast või teades, et nad vajavad teineteist.

Sel saatuslikul juunikuu päeval – nagu Lehti seda mõttes nimetas – pidi Vallo koju saabuma Moskvast, kus ta nä