Pool kuningat

Joe Abercrombie

"Ma andsin vande maksta kätte oma isa tapjatele. Ma võin olla pool meest, aga ma andsin terve vande." Prints Yarvi on tõotanud võtta tagasi troon, mida ta pole kunagi ihaldanud. Aga esmalt peab ta jagu saama kurjusest, ahelatest ja Purumere kibesoolastest vetest. Ja seda kõike peab ta tegema kõigest ühe kõlbliku käega. Purumere triloogia esimene raamat.

Joe Abercrombie

Pool kuningat

Grace’ile

Ei paremat panna saaks teeline pauna kui mehist mГµistust.

    – Haavamaal (Õilsa ütlemised)

I

MUST TROON

SUUREM HEA

Kõle tuul puhus sellel õhtul, kui Yarvi sai teada, et ta on kuningas. Või vähemalt pool kuningat.

Göötimaalased nimetasid seda otsituuleks, sest see leidis üles iga prao ja lukuaugu ja puhus mereema surmakõledust igasse majja, ükskõik kui kõrgelt loitsid leegid või kui tihedasti inimesed end ligistikku surusid.

See raputas ema Gundringi kambri kitsaste akende luuke ja kolistas piitade vahel isegi rauaga üle löödud ust. See narris kaminas leeke, kuni need raevus sülitasid ja praksusid, heites rippuvate ürtide küüsjaid varje ning kallates värelevat valgust juurikale, mida ema Gundring oma mõhnaliste sõrmede vahel hoidis.

„Ja see?”

Peamiselt nägi see välja nagu mudakänkar, aga Yarvi juba teadis. „Mustkeelejuur.”

„Ja miks peaks üks minister käe selle järele sirutama, mu prints?”

„Minister loodab, et ta ei pea seda tegema. Kui seda vees keeta, ei ole seda ei näha ega maitsest tunda, kuid see on kõige võimsam mürk.”

Ema Gundring viskas juurika kõrvale. „Ministrid peavad vahel käe tumedate asjade poole sirutama.”

„Ministrid peavad leidma väiksema kurja,” vastas Yarvi.

„Ja kaaluma suuremat head. Viis viiest õiged.” Ema Gundring noogutas heakskiitvalt peaga ja Yarvi lõi heameelest õhetama. Göötimaa ministri heakskiitu oli raske pälvida. „Ning läbikatsumisel on mõistatused lihtsamad.”

„Läbikatsumine.” Yarvi hõõrus terve käe pöidlaga närviliselt oma kärbunud käe krõnksus peopesa.

„Sa saad läbi.”

„See pole kindel.”

„Ministri asi on alati kahelda …”

„Kuid alati kindlat nägu teha,” lõpetas Yarvi tema eest.

„Näed nüüd? Ma tunnen sind.” See oli tõsi. Keegi ei tundnud teda paremini, isegi mitte ta oma perekond. Iseäranis mitte ta oma perekond. „Mul pole kunagi olnud ärksamat õpilast. Sa saad esimesel katsel läbi.”

„Ja siis ei ole ma enam prints Yarvi.” Selle mõtte juures tundis ta üksnes kergendust. „Mul pole enam ei perekonda ega sünniõigust.”

„Sinust saab vend Yarvi ja sinu perekond on ministeerium.” Ema Gundring naeratas ja tulekuma valgustas kortse ta silmade ümber. „Sinu sünniõiguseks on taimed ja raamatud ja leebe sõna. Sa pead meeles ja annad nõu, ravitsed ja räägid tõtt, tunned salajasi teid ja silud igas keeles teed rahuisale. Nagu minagi olen püüdnud teha. Pole olemas üllamat ametit, rääkigu need lihaselised lollpead harjutusväljakul mida tahes.”

„Neist lihaselistest lollpeadest on raske mööda vaadata, kui nendega koos väljakul oled.”

„Häh.” Naine torutas keelt ja sülitas tulle. „Kui sa läbikatsumisel ära käid, pead sinna minema vaid selleks, et nende katkisi päid siduda, kui nad on liiga kõvasti hullanud. Ühel päeval kannad sa minu saua.” Ta osutas peaga seina najale toetuva, otsast kitseneva ogalise ja õnarusi täis haldjametallist saua poole. „Ühel päeval istud sa musta trooni kõrval ja oled isa Yarvi.”

„Isa Yarvi.” See mõte pani ta tooli peal nihelema. „Mul ei jagu selleks tarkust.” Ta tahtis öelda, et tal ei jagu julgust, kuid ta polnud piisavalt vapper, et seda tunnistada.

„Tarkust saab koguda, mu prints.”

Yarvi tõstis vasaku käe, sellise nagu see oli, tulevalgele. „Ja käed? Kas neid saab ka õppida?”

„Sul ei pruugi jaguda kätt, kuid jumalad on sulle andnud haruldasemaid ande.”

Yarvi turtsatas. „Kas sa pead silma