Studio Sex

Liza Marklund

Liza Marklundi uue romaani peategelaseks on juba „Pommuudisest“ tuttav reporter Annika Bengtzon. Annika Bengtzon on tulnud suveks Õhtulehte uudistereporterit asendama ja keset kuuma juunikuud saab ta ülesandeks kirjutada lugu 19-aastase Josefin Liljebergi mõrvast. Ülesanne kujuneb aga palju keerulisemaks, kui naine karta oskas. Tuleb välja, et pealtnäha igati ontlik kirikuõpetaja tütar ja üliõpilane oli tihedalt seotud striptiisiklubiga Studio Sex. Lisaks on sündmustesse segatud ka klubiga sama nime kandev raadiojaam, mis süüdistab Õhtulehte andmete varjamises. Rootsi krimikirjanduse ühe kuulsama autori Liza Marklundi iseloomustamiseks sobivad hästi tema enda sõnad – nagu tank tikk-kontsadel. Ta on võitnud oma romaanidega kõikvõimalikke kirjandusauhindu, tema raamatute järgi on vändatud filme ning ta on pidev külaline televisiooni jutusaadetes, kus ta julgelt oma seisukohti avaldab.

Marklund Liza

Studio sex

Paar sГµna, enne kui hakkad lugema

„Studio sexi” tegevus leiab aset ligi kaheksa aastat varem minu eelmise romaani, „Pommuudise” tegevusest.

Ajaliselt on „Studio sex” kriminaalreporter Annika Bengtzonist jutustavate teoste sarjas esimene. Me kohtume Annikaga, kui ta alles on alustanud tööd Õhtulehe noore asendusreporterina.

Soovin sulle pГµnevat lugemist.

    Hälleforsnäs, juuli 1999

В В В В Liza Marklund

Proloog

ESIMENE ASI, MIDA NAINE NÄGI, olid põõsa küljes kõlkuvad aluspüksid. Need liikusid vaevu märgatavalt, nende lõheroosa värv säras vastu aurava roheluse keskelt. Tema esmane reaktsioon oli viha. Neil noortel pole austust ka mitte millegi vastu. Isegi surnutel ei lasta rahus puhata.

Ta laskus mõtisklustesse ühiskonna allakäigust, samal ajal kui koer piki raudtara edasi nuuskis. Kui ta oli koerale mööda surnuaia lõunakülge järele jõudnud ning tiiru ümber väikeste puude teinud, nägi ta üht jalga. Meelepaha süvenes, on alles häbematud! Ta nägi alatasa, kuidas nad õhtuti õhukestes kleitides ringi patseerisid ja heledalt kiljusid, et meestele muljet avaldada. Ilm oli küll soe, aga ega see pole mingi vabandus.

Koer poetas aia sisse murule hunniku. Naine pööras pilgu ära, teeseldes seda mitte märkama. Sel kellaajal polnud kedagi liikumas. Milleks asjatult kilekotiga sekeldada?

„Tule, Jesper,” meelitas ta ja sikutas koera pargi idaservas asuva koerteaia suunas. „Tule juba, vanapoiss, tule, kullake …”

Raudtara äärest eemaldudes heitis ta pilgu selja taha. Jalga polnud enam näha, pargi tihe lehestik varjas vaate.

Täna tuleb jälle niisama kuum päev, seda oli juba tunda. Higipiisad pärlendasid naise otsaesisel, kuigi päike oli alles äsja tõusnud. Künkast ülesminek võttis hingeldama. Koer rebis rihma otsas, endal keel ripakil, nii et riivas rohulatvu.

Nüüd lähevad juba surnuaeda magama, kadunukeste puhkepaika! Nii kaugele on juba jõutud selle feminismiga, inimesed ei mõista end enam ülal pidada ega tunne mitte millegi vastu austust.

Naine oli ikka veel endast väljas. Järsust künkast ülesminek tegi ta tuju veel sandimaks.

Koerast tuleks õieti lahti saada, mõtles ta, aga tundis silmapilkselt südametunnistuspiinu. Oma halbade mõtete heastamiseks kummardus ta ning haakis koera rihma küljest lahti, et teda sülle võtta, aga too rebis end lahti ja sööstis oravat jahtima. Naine ohkas. Tema hoolitsemist ei peeta millekski.

Naine ohkas veel korra ja vajus pingile, koer aga üritas samal ajal oravale tuupi teha. Mõne aja pärast oli koera jõud otsas ja ta sättis end haukuma ühe okaspuu alla, mille otsa orav oli putkanud. Naine istus senikaua, kuni koer haukumise lõpetas, tõusis siis püsti ning märkas, et kleit oli selja külge kinni kleepunud. Teadmine piki selgroogu kulgevatest tumedatest laikudest ärritas teda.

„Jesper, tule, kullake, tule, mu pisike …”

Naine lehvitas koerakommikotti ja lГјhikeste jalgadega bullterjer jooksis otseteed tema juurde. Koera keel kГµlkus kahele poole, tundus, nagu oleks ta naernud.

„Mul on midagi, mis sulle kindla pea