Pommuudis

Liza Marklund

Selle raamatuga algab seeria Annika Bengtzoni elust, kus on üksjagu paineid. Värske uudisteosakonna peatoimetajana tuleb panna käima toimetuse töö, paraku on osa kolleege meelestatud uue ülemuse vastu. Väikeste laste emana tuleb leida aega ka pere jaoks. Stockholm valmistub olümpiamängudeks, kui nädal enne jõule plahvatab olümpiastaadionil pomm. Varemetest kaevatakse välja komitee esinaise Christina Furhage surnukeha. Kahtlustatakse terroriste, kuid kui kriminaalreporter Annika Bengtzon hakkab juhtumit uurima, selgub, et motiiv võib peituda eduka ja kauni ohvri eraelus. "Pommuudis" võitis 1998. aastal Rootsi parima detektiiviromaani auhinna.

Liza Marklund

Pommuudis

Proloog

NAINE, KES VARSTI PIDI SUREMA, astus ettevaatlikult uksest välja ja heitis kiire pilgu enda ümber. Trepikoda jäi seljataha pimedusse, ta ei olnud trepist alla tulles tuld põlema pannud. Tema hele mantel lehvis nagu vaim tumeda puitpinna taustal. Ta astus kõnniteele ettevaatlikult, otsekui tundes, et keegi teda jälgib. Ta tõmbas kiiresti paar korda hinge ning mõne hetke hõljus hingeaur tema kohal otsekui aupaiste. Siis kohendas ta õlakoti rihma ning pigistas portfelli käepideme tugevamini pihku. Ta kergitas õlad kõrgemale ja hakkas kiirete vaiksete sammudega Götgatani poole astuma. Väljas oli vastikult külm, vinge tuul puhus vastu õhukestes nailonsukkades sääri. Jäätunud lõiku vältides astus ta korraks kõnnitee servale. Siis jätkas ta kiirel sammul teed, kadudes tänavalaterna valgusvihust pimedusse. Külm ja varjud summutasid öised helid: mingi ventilaatori suhina, purjus noorukite röögatused, kauge sireeni.

Naine kõndis kiiresti ja sihiteadlikult. Temast õhkus kindlust ja kalli parfüümi hõngu. Kui tema mobiiltelefon järsku helises, lõi see ta täiesti pahviks. Ta tardus poolel sammul, peatus ja vaatas kiiresti ringi. Siis ta kummardus, toetas portfelli oma parema sääre vastu ja hakkas käekotis tuhnima. Tema ärritus ja kahevahelolek oli ilmselge. Ta leidis mobiiltelefoni üles ja tõstis selle kõrva juurde. Pimedusest ja varjudest hoolimata ei olnud tema reageeringus võimalik eksida. Ärritus asendus imestusega, mis läks üle vihaks ja lõpuks hirmuks.

Kui kõne lõppes, seisis naine mõne hetke, telefon peos. Ta pea vajus rinnale, näis, et ta mõtleb järele. Tasasel käigul möödus temast politseiauto, naine jälgis seda äraootava pilguga. Ta ei teinud katsetki autot peatada.

Siis oli ta nähtavasti otsuse langetanud. Ta pööras kanna pealt ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema, möödus tumedast puituksest ning jõudis Katarina Bangata ristmikul ülekäigukohani. Ööbussi möödumist oodates pööras ta pead ja mõõtis pilguga tänavat Vintertullstorgeti ja sealt edasi Sickla kanali poole. Seal kauguses kõrgus olümpiamängude peaareen, Victoria staadion, kus seitsme kuu pärast pidi toimuma suveolümpiamängude avatseremoonia.

Buss sõitis mööda, naine ületas Ringvägeni sõidutee ja jätkas teed piki Katarina Bangatat. Tema nägu oli ilmetu, kiirustavatest sammudest oli näha, et tal oli külm. Ta läks üle Hammarby kanali jalakäijate silla ja jõudis meediaküla kaudu olümpiamängude piirkonda. Lühikeste ja pisut kramplike liigutustega kiirustas ta edasi olümpiastaadioni poole. Ta valis veeäärse tee, olgugi et see oli pikem ja kõledam. Saltsjö poolt puhus jäine tuul, kuid naine ei tahtnud, et teda nähtaks. Pimedus oli tihe ja ta komistas õige mitu korda.

Postkontori ja apteegi juurest keeras ta treeningualale ja läbis peaaegu jooksusammul viimased sadakond meetrit kuni areenini. Peasissekäigu juurde jõudes oli ta vihane ja hingetu. Ta tõmbas värava lahti ja astus pimedusse.

„Ütle, mida sa tahad, ja tee ruttu,” ütles ta külmalt, vaadates isikut, kes varjude vahelt esile kerkis.

Ta nägi ülestõstetud haamrit, aga ei jõudnud enam hirmugi tunda.

Esimene hoop tabas ta vasakut silma.

Olemine

Otse Гјlemise tara taga oli hiiglasuur sipelgapesa. Lapsena seisin ma