Peaaegu täiuslikus maailmas
Kristjan Loorits
Knut kohtab inimtühjas bussipeatuses Simonat. Nõnda algab unenäoline ja helge linnaromaan meestest, naistest ja kummalistest tunnetest. Mööda ei pääse ka filosoofiast, psühhiaatriast, bussipeatuse pingist ja sellest, kuidas ehitatakse lõhkudes. Aga eelkõige on lugu siiski linnast, mis hingab miljonite elanike rütmis ja varjab saladust – läbi raugete päevade, rahutute ööde ja pikkade aastaaegade. Lugeja otsustada jääb, kas tegu on utoopia või pigem düstoopiaga. Kristjan Loorits õpib Helsingi Ülikoolis teoreetilise filosoofia doktorantuuris, tema uurimisteemadeks kaasaegne vaimufilosoofia ja naturalistlik metafüüsika. Noore omanäolise autori esikromaan „Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu“ ilmus 2012. aastal.
Kristjan Loorits
Peaaegu täiuslikus maailmas
Peaaegu täiuslikus maailmas
Värske ja remonditud viiekorruseline maja seisis tagasihoidlikult teiste omasuguste vahel. Esimesed kõhklevad päikesekiired silitasid arglikult kareda krohviga kaetud kreemikaid seinu, tumedaid aknaid ja akende taga rippuvaid kardinaid, mis tol varajasel tunnil enamikke tubasid pealetungiva hommiku eest kaitsesid.
Elumajade rajoon oli planeeritud maitsekalt ja oskuslikult – pea igast aknast avanes vaade lisaks naabermajadele ka meeliülendavale rohelusele: värskelt niidetud murule, korrektselt pügatud põõsastele ja sihvakatele ning elujõulistele kaskedele, pihlakatele, mändidele, vahtratele ja paljudele teistele silmarõõmu pakkuvatele puudele.
Loomulikult ei asunud see hubane elurajoon isoleeritult keset metsa või kõrbe, vaid oli kõigest pisike killuke suurest linnast, mis oli omakorda väikene, kuigi igati esinduslik osake uhkest ja uljast tsivilisatsioonist, mille inimkond oli rajanud aastatuhandeid kestnud visa ja väsimatu tööga planeedile Maa. See kena ja kõikide poolt armastatud taevakeha oli jällegi kõigest tühine tolmukübemeke lugematutest parvedesse ja superparvedesse rühmitunud galaktikatest koosnevas ääretus universumis, mis oli saanud tõenäoliselt alguse umbes neljateistkümne miljardi aasta eest kärgatanud Suurest Paugust.
Säärasest perspektiivist võinuks too tagasihoidlik maja lausa lootusetult tühisena näida. Ometigi oli ta armastatud koduks kümnetele inimestele, kelle elud ja unistused ei jäänud üllataval kombel oma rikkuse ja keerukuse poolest alla universumile endale. Ühele nendest rikka ja keerulise sisemaailmaga inimestest olid tema vanemad andnud aastaid tagasi nimeks Knut ning Knut ongi selle viiekorruselise maja elanikest ainus, kellest siin raamatus juttu tuleb.
Ülejäänud tegelased elavad kusagil mujal.
Tollel varajasel hommikutunnil heitis Knut pilgu kellale ning leidis, et oleks aeg hakata tasapisi kingi jalga panema. Otsest kiiret küll veel ei olnud, aga niivõrd ilusa ilmaga oli tore mõned minutid varem bussipeatuses olla, vaikides ääretu taevavõlvi all seista ja uue päeva sündi tunnetada. Knut sõlmis keskendunult kingapaelad kinni, tõmbas rahuldust tundes keelega üle äsjapestud valgete hammaste, väljus enda järel ust sulgedes hubasest kahetoalisest korterist, läbis kergel sammul kahe korruse jagu trepikoda ning hüppas uljalt puhtale ja hommikvärskele tänavale.
Lähenedes heatujuliselt bussipeatusele, märkas ta oma suureks rõõmuks, et see ei olnudki inimtühi nagu tavaliselt nõnda varajasel tunnil, vaid asustatud ühe meeldiva välimusega noore naise poolt. Knut otsustas võõrast kõnetada.
„Siin me siis nüüd oleme, kaks inimest … Me küll ei tunne teineteist, aga ootame ometigi ühiselt bussi,” ütles ta.
Noor naine ei olnud aga, erinevalt Knutist, harjunud nõnda varakult ärkama ning oli alles kaunikesti unine ja pahur. Seetõttu ei osanud ta Knuti heatahtlikku lähenemiskatset õiglaselt hinnata ning vastas tolle sõbralikule tervitusele ebaviisaka pilkega:
„Väga terane tähelepanek, palju õnne! Me mõlemad oleme tõepoolest inimesed ja ootame tõesti bussi – vähemalt need kaks asja, jah, ühendavad meid.”
„Ühendavad,” nõustus Kn