Kuus kuud kuumust. Estcoy missioon Afganistanis
Martin Kukk
Enne järjekordse patrulli algust valdab sind alati pisike ärevus või hirm – suuremalt jaolt pelgad astuda isevalmistatud lõhkekehale –, kuid kontrollpunktist väljudes ei mõtle sa enam muule kui vaid ülesande täitmisele. Sa ei kuuletu sealjuures mingile massoonimaffiale ega poliitikule, vaid oma jaoülema käskudele ja korraldustele. Ühel hetkel avab vaenlane su üksuse pihta tule, püüdes teid tappa. Ta ei soovi, et sina oma kaaslastega külaelanikele eluliselt vajalikku veetruupi parandama saabunud ehitajaid julgestaksid. Samas kohalikud olidki ise need, kes põllu niisutussüsteemi parandamist palumas käisid. Lahingutegevuses ei ole sa tõesti mures demokraatia pärast selles riigis. Tulistades vaenlase suunas, on tähtsaim sinu enda ja kaaslaste tervis ning täitmist vajav ülesanne. * * * Martin Kukk on sündinud 1976. aastal Tapa linnas. Pärast keskkooli lõpetamist asus ta õppima tollase Riigikaitse Akadeemia sõjakooli, kust ta suunati haridusteed jätkama Saksamaa Liitvabariiki. Ta lõpetas Bundeswehri ülikooli, soomusvägede kooli, sõjakooli ja hiljem ka Saksa armee kindralstaabikursuse. Major Martin Kukk on teeninud Eesti Kaitseväe Scoutspataljonis ja Maaväe Staabis ning osalenud kahel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Afganistani Islamivabariigis. Alates 22. oktoobrist 2015 on major Martin Kukk Vahipataljoni ülem.
Martin Kukk
Kuus kuud kuumust. Estcoy missioon Afganistanis
Suur tänu Margit Põldarule, Juta Meidlale, Anni Madissonile, Sirje Sellile, Jaan Valgule, Vahur Karusele ja Arvo Jõesalule, kes olid mulle abiks raamatu koostamisel.
TГ–Г–TUD, SEIKLEJAD, OKUPANDID JA MГ•RVARID
Kui järjekordsed Eesti jalaväekompanii kaitseväelased 2011. aasta mai viimastel päevadel missioonilt koju tagasi jõudsid, kajastas ajakirjandus vaid põgusalt Estcoy enam kui kuue kuu pikkust teenistust, tuues välja üksnes tulekontaktide, kahjutuks tehtud lõhkekehade ja avastatud peidikute arvu. Olin tookord järgmise kompanii ülemana koju naasnutelt vastutuse Helmandis just üle võtnud ja olukorraga Estcoy vastutusalas väga hästi kursis, mistõttu eri artiklite sisuline pool mulle erilist huvi ei pakkunud. Sisenesin hoopiski kommentaaride rubriiki ning tutvusin Eesti populaarsemate päevalehtede lugejate arvamustega meie rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalevate sõdurite kohta ning märkisin üles mõned seisukohad, mille ka alljärgnevalt esile toon:
„Sõltumata sellest, kuidas hetkel Afganistanis toimuvat nimetada, on tegu võõral maal seal oma kodu kaitsvate elanike mõrvamisega meie kaitseväelaste poolt.”
„Vastik mõelda, et Eestis leidub konjunkturiste ja siinse massoonimaffia kuulekaid sõdureid, kes silma pilgutamata osalevad teiste rahvaste anastamisprotsessis.”
„Loomulikult kasutab poliitkartell ära olukorda, kus kolmandik Eesti noortest on töötud. Pole kuulnud, et keegi oleks läinud võõrale maale karistussalklaseks ja palgasõduriks suurest murest demokraatia pärast. Paljas raha on see stiimul.”
„Ei usu, et raha ainsaks motivaatoriks on. Kindlasti lisandub sinna ka seiklushimu ja enda sõjas proovilepanemise soov.”
„Eesti rahva poolt valitud saadikud otsustavad riigikogus meie kaitseväelaste osaluse välisoperatsioonidel. Tagantjärgi sõdurite kallal vingumine ei tee asja kuidagi paremaks. Samas peab muidugi tõdema, et mitte ükski poiss pole sinna sunniviisiliselt läinud nagu Nõukogude Liidu ajal.”
Oma kurvastuseks pidin tõdema, et positiivse sisuga hinnanguid meie kaitseväelaste kohta ma eriti ei kohanud. Eri artiklite kohta käivate kommentaaride läbiv sõnum oli enamasti ikkagi üks ja seesama – poliitikute poolt Afganistani saadetud, raha ning sõdimist ihkav sõdur okupeerib ja mõrvab. Mul polnud kahtlustki selles, et teatud ringkond inimesi võtabki endale hobiks sõimata ilma igasuguse aluseta pea kõigi netis ilmunud artiklite peategelasi, mis iganes teemat ka ei käsitleta, ja sinna polegi vist midagi parata. Kuid selline massiivne vaenulik hoiak ja p