Vee piiril

Sara Gruen

On aasta 1942 ning ameeriklased Maddie ja Ellis Hyde saabuvad Šotimaale. Karistuseks perekonna häbistamise eest on isa lõpetanud Ellise ülalpidamise ning nüüd on pojal on veider plaan, kuidas isa lugupidamine tagasi võita – selleks tuleb välja selgitada Loch Nessi koletise saladus. Maddie aga jääb enamasti üksi ning peab õppima hakkama saama võõral maal, mis pealegi on sõjas. „Vee piiril“ on lugu sõja-aegsest Šotimaast, müütidest ja teineteise leidmisest. SARA GRUEN on New York Timesi ja USA Today müügiedetabelite tipus teostega „Vesi elevantidele“ (2011), „Ape House“, „Riding Lessons“ ja „Flying Changes“. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 40 keelde ja üle maailma müüdud üle 10 miljoni eksemplari. 2011. aastal tehti raamatu „Vesi elevantidele“ põhjal menukas mängufilm. Ta elab mehe ja kolme pojaga Põhja-Carolinas koos oma koerte, kasside, hobuste, lindude ja maailma kõige pirtsakama kitsega.

Sara Gruen

Vee piiril

Bobile

’S tusa gràdh mo bheatha[1 - Oled mu eluarmastus (gaeli k)]

Üht varest nähes kurvastad,

kaht varest nähes rõõmustad,

kolm varest pulmakelli lööb

ja neli varest sГјnni toob.

Viit varest nähes kulda saad,

kuut varest nähes hõbedat,

on seitse varest saladus, mis kiivalt hoitud saab.

Proloog

Drumnadrochit, 28. veebruar 1942

Agnes MГ iri Grant,

Angus ja MГ iri Granti vastsГјndinud tГјtar

14.В jaanuar 1942

Kapt. Angus Duncan Grant,

MГ iri armastatud abikaasa

2. aprill 1909 – jaanuar 1942

Hauakivi oli tagasihoidlik ja tahutud mustast graniidist. Graniit oli üks väheseid asju, millest Glenurquhartis kunagi puudust ei tuntud, isegi mitte praegustel rasketel aegadel.

Màiri külastas iga päev väikest mullakuhja, mis kattis tema tütre kirstu, ning jälgis selle vajumist. Kiviraidur Archie oli öelnud, et nii krõbeda külmaga võib minna kuid, enne kui nad saavad kivi paika panna, kuid kirst oli nii väike, et maapind tasanes vaid mõne nädalaga.

Peagi pärast hauakivi paigaldamist sai Màiri Anguse kohta telegrammi ja lasi Archiel kivi taas ära viia. Archie oleks tahtnud oodata surmakuupäeva kinnitamiseni, kuid Màiri vajas seda kohe, et tal oleks koht, kus neid mõlemat korraga leinata, ning Archie ei suutnud keelduda. Ta raius meisliga Anguse nime tema tütre nime alla ja jättis veidi ruumi kuupäeva tarvis, kuni nad selle teada saavad. Rõhutades kuupäeva puudumist, sest Angus – erinevalt tillust lapsest – ei lamanud selle all ega hakanud seal ilmselt kunagi lamama.

Nad olid kalmistul kahekesi, kui Archie hauakivi tagasi tГµi. Ta oli kahtlemata tugev mees, et jaksas graniidilahmakat sedasi ringi vinnata.

MГ iri kohal vilksatas vari ja ta vaatas Гјles. Haudade kohal tiirles vares, kordagi tiibu liigutamata.

Üht varest nähes kurvastad,

Temaga liitus teine ja siis veel kaks.

Kaht varest nähes rõõmustad,

Kolm varest pulmakelli lööb

Ja neli varest sГјnni toob.

Archie võttis mütsi peast ja väänas seda käte vahel.

„Kui me Moragiga kuidagi aidata saame, ükskõik kuidas, siis…“

Màiri püüdis naeratada ja sai hakkama vaid pooleldi summutatud nuuksega. Ta tõmbas taskust räti ja surus selle suule.

Archie vaikis, nagu sooviks ta midagi veel öelda. Lõpuks pani ta aga mütsi tagasi pähe ja ütles: „Heakene küll. Ma hakkan minema.“ Ta noogutas järsult ja kõmpis tagasi oma furgooni juurde.

Telegrammi oli toonud postiljon Willie ja kõigist päevadest just valentinipäeval, täpselt kuu pärast lapse sündi. Màiri täitis parasjagu baaris õllekanne, kui tuli näost tuhakarva Anna ja sosistas, et Willie on trepil ja ei nõustu sisse tulema. Willie oli püsiklient, nii et Màiri teadis selsamal hetkel, veel enne kui ta üldse ukselegi läks ja mehe nägu nägi. Tolle looritatud silmad vahtisid tema omadesse ning siis suundus pilk pihku surutud ümbrikule. Ta pööras seda paar korda sõrmede vahel, justkui kaaludes, kas seda naisele üle anda; ka