Käsk tappa

James Dashner

„Käsk tappa” on James Dashneri populaarse triloogia („Labürindijooksja” ja „Põlenu katsed” – eesti keeles 2014, ning „Surma ravim” – eesti keeles 2015) eellugu, mis leiab aset 13 aastat varem, enne kui moodustati MOOLOK ja ehitati labürint. Päikeseplahvatused on tapnud suurema osa rahvastikust ja nüüd levib maailmas viirus, mis täidab inimese mõrvarliku raevuga. Lõpp on alles algus ja kõige hullem ootab ees.

James Dashner

Käsk tappa

Kathy Eganile.

Ma igatsen sind väga.

PROLOOG

Teresa vaatas oma parimat sГµpra ja mГµtles, mis tunne vГµib olla teda unustada.

See näis võimatu, kuigi ta oli nüüdseks näinud pühkija paigaldamist juba tosinkonnale poisile enne Thomast. Helepruunid juuksed, läbistav pilk ja pidevalt mõtisklev ilme – kuidas saaks see poiss talle kunagi võõras olla? Kuidas nad saaksid olla samas ruumis, viskamata nalja mõne lõhna või lähedusse jääva segaduses logardi üle? Kuidas ta saaks seista poisi ees ja mitte haarata kinni võimalusest telepaatiliselt suhelda?

VГµimatu.

Ent ometi, vaid päeva kaugusel.

Tema jaoks. Thomase jaoks oli küsimus minutites. Ta lebas operatsioonilaual, silmad suletud, rind tõusmas ja langemas rahulikest, ühtlastest hingetõmmetest. Seljas Glade’is nõutud vorm, lühikesed püksid ja T-särk, nägi ta välja nagu pilk minevikku – üks tavaline poiss, kes tukastab pärast pikka päeva tavalises koolis, enne kui päikeseplahvatused ja haigus tegid maailma kõike muud kui tavaliseks. Enne kui surm ja häving muutsid hädavajalikuks laste röövimise – ühes mälestustega – ja nende saatmise niivõrd hirmuäratavasse kohta nagu labürint. Enne kui inimaju ei tuntud veel lõpualana, mida on vaja teaduse ja meditsiini nimel jälgida ja uurida.

Arst ja õde olid Thomase ette valmistanud ja langetasid nüüd maski poisi näole. Kostis klõpsatusi, sisinat ja piikse. Teresa vaatas pealt, kuidas metall, juhtmed ja plasttorud liuglesid üle Thomase naha otse poisi kõrvakanalitesse, nägi, kuidas Thomase käed võpatasid vaistlikult ta külgedel. Küllap tundis poiss mingil tasandil rohtudest hoolimata valu, kuid talle ei jäänud see meelde. Masin alustas oma tööd, napsates kujutluspilte Thomase mälust. Kustutades tema ema, isa, kogu elu. Kustutades Teresa.

Osa tüdrukust teadis, et see peaks talle viha tegema. Tekitama tahtmise kisendada, karjuda ja aitamisest keelduda. Kuid suurem osa temast oli sama kindel nagu kaljud ümber maja. Jah, Teresa veendumus oli niivõrd sügav, et tüdruk teadis – ta tunneb seda ka pärast homset, kui talle tehakse täpselt samamoodi. Tema ja Thomas tõestasid oma pühendumust, lastes teha endaga sama, mida oli teistelt palutud. Ja kui nad ka surevad, siis olgu nii. MOOLOK leiab ravimi, miljonid elud päästetakse ja elu on ühel päeval taas normaalne. Teresa teadis seda sügaval sisimas, täpselt nagu ta teadis, et inimesed vananevad ja lehed varisevad sügisel puult.

Thomas hingas katkendlikult sisse, tõi kuuldavale kerge oiatuse, liigutas end. Teresa mõtles üheks hirmsaks hetkeks, et poiss võib ärgata, agooniast täielikus hüsteerias – riistapuud tema peas tegid ajuga kes teab mida. Aga seejärel Thomas rahunes ja naasis ühtlase, kerge hingamise juurde. Klõpsatused ja susin ei lakanud, tema parima sõbra mälestused kadumas nagu kaja.

Nad olid ametlikult hüvasti jätnud ja sõnad homme näeme kõlasid ikka veel tüdruku peas. Mingil põhjusel oli see teda tõeliselt puudutanud, kui Thomas nii ütles, teinud poisi ettevõtmise selle võrra sürrealistlikumaks ja kurvaks. Nad näevad tõesti homme, kuid Teresa on siis koomas ja Thomasel pole aimugi, kellega on tegu – kui välja arvata tunne, et võib-olla paistab tüdruk tuttavlik. Homme. Pärast kõike seda, mida nad olid läbi elanud – kogu hirm, treenimine, planeerimine –, jõudis kätte lõpp. Seda, mida tehti Albyle, Newtile, Minhole ja kõikidele ülejäänutele, tehakse nüüd ka nendega. Tagasiteed polnud.

Kuid rahu oli