Lesk

Fiona Barton

Jean Taylor elas tavalist õnnelikku elu: ilus maja, kena prints-abikaasa … Ühel hetkel (millal?) sai printsist koletis. Ja siis oli mees surnud. Jean on olnud liiga hõivatud täiusliku abikaasa rollist ega ole saanud avaldada mõtteid kuritegude kohta, mille abikaasa väidetavalt toime pani. Nüüd on ta üksi ja räägib, mida teab. Aga Jeanil on üks imepärane võime: ta suudab panna inimesi uskuma, mida iganes. Fiona Bartoni krimilugu on ilmunud 36 riigis ning jõudnud nii Sunday Timesi kui ka New York Timesi bestsellerite hulka.

Fiona Barton

Lesk

Hea lugeja!

Olen veetnud palju aega inimesi jälgides. Mitte ainult kohvikutes ja raudteejaamades, vaid tehes oma tööd. Ajakirjanikuna olen elukutseline jälgija – „koolitatud vaatleja”, nagu naljatades end nimetame –, mõistes kehakeelt ja iseärasusi sõnavaras, mis teevad inimestest isiksused, muudavad meid teistele huvitavaks.

Aastate jooksul olen intervjuueerinud ohvreid, süüdlasi, kuulsaid ja tavalisi inimesi, keda on mõjutanud kas tragöödia või suur vedamine. Veidral kombel pole mitte tähelepanu keksmes olevad peategelased need, kes minu mõtetesse uitama on jäänud. Tihti on need hoopis kõrvalisi rolle mängivad inimesed, kes mind painama jäävad.

Suurte kohtuprotsesside – kurikuulsad ja õudsed süüteod, mis ajalehtede esikülgedele jõuavad – ajal olen tabanud end jälgimast süüpingis istuva mehe abikaasat ja mõelnud, mida naine tegelikult teadis või mida soovis uskuda.

Sinagi oled teda näinud, uudistes. Oled pidanud küll üsna hoolikalt vaatama, aga ta on seal, vaikides kohtumaja trepil oma mehe selja taga seismas. Naine noogutab ja pigistab mehe käsivart – kui too oma süütust kinnitab –, sest usub mehesse.

Aga mis juhtub, kui kaamerad kokku pakitakse ja maailm lakkab vaatamast?

Mul on püsiv kujutelm kahest inimesest karjuse pirukat söömas: muidu justkui kõik teisedki paarid nende tänaval, ainult et kõnevõimeta. Ainsa helina kõlab söögiriistade kraapimine vastu lauanõusid, kui nad oma äärelinliku välisukse alt sisse imbuvate kahtlustega maadlevad.

Sest ilma tunnistajate või tähelepanu hajutajateta võivad maskid kergesti eest langeda.

Ma tahtsin – lausa oli vaja – teada, kuidas tuleb see naine toime mõttega, et tema mees – abikaasa, kelle ta oli valinud – võib olla koletis.

Ja siis kerkis esile Jean Taylor. Tema on see vaikne naine, keda olen nii tihti kohtumaja trepil näinud, naine, keda olen märganud ilmetu näoga vaatamas, kuidas tema abikaasa tunnistusi annab.

Minu esimeses romaanis räägib Jean nii avaliku kui ka isikliku versiooni sellest, kuidas elu armastatud abikaasaga ja õnnelik abielu pea peale pöörduvad, kui üks laps kadunuks jääb ning politseinikud ja ajakirjanikud tema ukse taha jõuavad.

Loodan, et naudite seda raamatut. Armastasin selle kirjutamist ega suuda piisavalt tänada Jean Taylorit – ja naisi, kes tema kujunemisel inspiratsiooniks olid.

В В В В Fiona Barton

Garyle, Tomile ja Lucyle,

kelleta poleks millelgi tähendust

1.В peatГјkk

Kolmapäev, 9. juuni 2010

LESK

Kuulen tema krudisevaid samme mööda teerada lähenemas. Raske astumine kõrgetel kontsadel. Ta on peaaegu ukseni jõudnud, ebaledes ja oma juukseid näolt eemale siludes. Kena riietus. Suurte nööpidega pintsak, viisakas kleit selle all ja pealaele toetatud prillid. Ta pole Jehoova tunnistaja ega Tööpartei liige. Ilmselt reporter, aga mitte harilik. Ta on mul täna juba teine – neljas sel nädalal, ja on alles kolmapäev. Vean kihla, et ta ütleb: „Andestage, et teid sellisel raskel ajal tülitan.” Nad kõik ütlevad nii ja manavad näole selle lollaka ilme. Nagu nad hooliks.

Ma ootan, et näha, kas ta helistab uksekella kaks korda. Hommikul käinud meesterahvas seda ei teinud. Mõned on ilmselgelt surmani tüdinud proovimast. Nad lahkuvad niipea, kui on oma sõrme kellanupult tõstnud, marssides teerada mööda alla tagasi nii kiiresti, kui suudavad, istuvad autosse ja lahkuvad. Nad saavad oma bossile öelda, et koputasid uksele, aga kedagi polnud. Hal