Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas
Paul Kass
Seda teost võib nimetada ilukirjanduslikuks olukirjelduseks 1990-ndate alguse Eesti Politseist, sest juhtunud sündmustele on lisatud nii detaile kui vürtsi ning reaalsed inimesed on kokku sulatatud ning siis erinevate karakteritena lahti kirjutatud. Paljugi toimuvast tundub tänapäeval täiesti uskumatu. Kuid lugedes ei tohi unustada, et vaatamata kõigile lollustele ja puussepanekutele tegelesid nood 20-aastased poisid iga päev kuritegude lahendamisega ning teenisid sellega Eesti Vabariiki.
Paul Kass
Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas
Hea lugeja!
Mõned head aastad tagasi istusin ma ühel külmal ja pimedal sügisõhtul oma poissmehekorteris ja vaatasin akna taga valitsevasse pimedusse. Järsku oleks minu sees nagu mingisugune aeglane muusika mängima hakanud. Läksin kööki, istusin arvuti taha, trükkisin tühjale lehele numbri „1991” ja alustasin oma noorusaja lugude kirjapanemist. Ma ei teadnud sel õhtul, kuhu ma välja jõuan ja kas sellest loost kunagi ka midagi avaldamiskõlbulikku tuleb.
Peale esimese peatüki valmimist tekkis kirjutamises ligemale aasta pikkune seisak, siis aga hakkas taas kostma seesama aeglane, salapärane ja omamoodi majesteetlik rütm. See tõi mu silme ette möödunud ajad, vana Kesklinna politseijaoskonna, selles toimetanud inimesed ja aastate eest aset leidnud sündmused. Üks lugu tuletas meelde teise ja nii see läks. Mingil hetkel oli tekkinud usk, et „Kesklinn” võib kunagi raamatuna trükitud saada. Nüüd tegin juba teadlikult kõik selleks, et lugejal huvitavam oleks: töötasin tõsielusündmusi ümber ja sulatasin kokku; samuti mõtlesin välja terve rea uusi juhtumusi ning lisasin vürtsi ja detaile, mis tolleaegsele keskkonnale iseloomulikud. Kuigi olen püüdnud tollast miljööd edasi anda nii tõetruult kui võimalik, pean tunnistama, et päris selliseid sündmusi ei ole Pärnu mnt 11 paljunäinud seinte vahel tegelikult kunagi toimunud ning igasugune sarnasus reaalsete isikutega on seetõttu juhuslik ja ettekavatsematu. Tunnistan ausalt – „Kesklinn” ei ole ajaloo- ega mälestusteraamat, vaid ilukirjanduslik teos, kus reaalselt eksisteerinud jaoskonnahoonesse on paigutatud väljamõeldud tegelased.
Sellise lugeja huvides, kes (tollase) politsei töös ei orienteeru, olen olnud sunnitud mõned asjad ümber tegema. Loodan, et endised kolleegid annavad mulle andeks, kui mõni spetsiifiline väljend on üldrahvalikult arusaadavasse keelde ümber pandud. Nii näiteks on üheksakümnendate alguse Kesklinna kriminaalpolitsei koosseisus olnud esimest ja teist tsooni arusaadavuse huvides raamatus nimetatud esimeseks ja teiseks grupiks jne.
Kindlasti tundub paljugi selles raamatus toimuvast tänapäevainimestele, eriti neile, kes tollaseid aegu ise ei mäleta, täiesti uskumatu. Tõtt-öelda imestan ma ka ise, kuidas kurat see kõik võimalik oli? Tänapäevast rahulikku, tsiviliseeritud, euroopalikku, kõikjal nutiseadmeid kasutavat ja – mis peaasi – kaine peaga asju ajavat Eesti ühiskonda lahutab tollasest pisut vähem kui üks inimpõlv. On uskumatu, millise tohutu arengu on Eesti nii lühikese ajaga teinud!
Politseiorganisatsioonis toimuv on alati vastavuses ühiskonna üldise olukorraga: üheksakümnendate alguses politseis toimunu peegeldas tollaseid olusid ja üldist mentaliteeti. Ka paljudel teistel elualadel pandi töö ajal ja töökohas samamoodi tina, kogu Eesti ühiskonnas valitses üleüldine peataolek. Suurel osal inimestest oli tekkinud petlik kujutlus, et kätte on võidetud absoluutne, piiramatu vabadus. Teiselt poolt oli uue ühiskonna ülesehitamine osutunud palju keerulisemaks kui seni arvatud. Paljudel polnud ei raha ega mingisugustki kindlustunnet mitte ainult homse ees, vaid üleüldse. Mina isiklikult panin tsiviliseerituse esimesi tärkavaid võrseid tähele alles 1996. aasta lõpus. Sellel ajal, mida siin raamatus kirjeldatakse, ei paistnud neid igatahes veel kusagilt.
Loodan, et tollase miljöö meenutamine