Saarel
Garvis Graves Tracey
Anna Emerson on kolmekümneaastane emakeeleõpetaja, kes vajab hädasti mõnd seiklust. Olles surmani tüdinud Chicago külmadest talvedest ja suhtest, mis ei paista kuhugi välja jõudvat, haarab ta kinni võimalusest veeta suvi troopilisel saarel kuueteistkümneaastase T. J. eraõpetajana.
T. J. Callahanil pole vähimatki tahtmist kuskile minna. Tema vähk on taandumas ja ta tahab jälle normaalse elu juurde naasta. Vanemad aga nõuavad, et ta veedaks suve Maldiividel ning püüaks möödunud aasta koolitööga järele jõuda.
Anna ja T. J. astuvad eralennuki pardale, et vГµtta suund Callahanide suvekodule, ning kui nad lendavad parajasti Maldiivide tuhande kahesaja saare kohal, juhtub see, mida keegi ette arvanud poleks. Lennuk kukub haidest kubisevasse ookeani. Anna ja T. J. jГµuavad kaldale, aga avastavad peagi, et viibivad asustamata saarel.
Algul mõlgub neil mõttes ainult ellujäämine, aga kui päevadest saavad nädalad ja seejärel kuud, puutuvad merehädalised kokku kõikvõimalike probleemidega, mille hulka kuuluvad näiteks ägedad troopilised tormid, mitmed meres luuravad ohud ja võimalus, et T. J. vähk lööb uuesti välja. Ja kui T. J. tähistab saarel järjekordset sünnipäeva, hakkab Anna mõtlema, et suurimaks väljakutseks tema jaoks võib olla hoopiski elu koos poisiga, kellest tasapisi on saamas mees.
Kirjastus ERSEN
Saarel, Tracey Garvis Graves
1.В peatГјkk
Anna
Juuni 2001
Olin kolmekГјmneaastane, kui vesilennuk, millel koos T. J. Callahaniga reisisin, India ookeanis alla kukkus. T. J. oli kuueteistkГјmnene ning kolme kuu eest oli tal diagnoositud Hodgkini lГјmfoomi taandumine. Piloodi nimi oli Mick, aga tema suri juba enne, kui vette plartsatasime.
Mu kavaler John sõidutas mu lennujaama, kuigi oli seda tegema soovitud isikute nimekirjas mu ema ja õe Sarah’ järel kolmandal kohal. Tunglesime rahvasummas, kumbki järel vedamas suurt ratastel kohvrit, ja ma mõtlesin, kas kogu Chicago rahvas oli tol päeval otsustanud kuskile lennata. Kui viimaks US Airwaysi laua ette jõudsime, naeratas piletimüüja, kleepis mu pagasile sildid ja ulatas mulle pardakaardi.
„Tänan, preili Emerson. Kõik vajalikud registreerimistoimingud Malésse jõudmiseks on tehtud. Turvalist reisi!”
Pistsin pardakaardi käekotti ja pöörasin ringi, et Johniga hüvasti jätta. „Aitäh, et mind kohale sõidutasid.”
„Ma kõnnin sinuga kaasa, Anna.”
„Pole tarvis,” ütlesin pead raputades.
John võpatas. „Ma tahan.”
Sammusime vaikides edasi, järgnedes aeglaselt liikuvale reisijate trobikonnale. „Missugune ta välja näeb?” küsis John väravate juures.
„Kõhetu ja kiilakas.”
Lasksin pilgul Гјle rahvasumma libiseda ja naeratasin, kui T. J-d silmasin, sest nГјГјd katsid tema pead lГјhikesed pruunid juuksed. Lehvitasin ning ta vastas peanoogutusega, sellal kui ta kГµrval istuv poiss teda kГјГјnarnukiga roietesse nГјgis.
„Kes too teine poiss on?” küsis John.
„Ma arvan, et tema sõber Ben.”
Istmetel lösutavad poisid kandsid seda stiili riideid, nagu neid eelistab enamik kuueteistkümneaastaseid: pikad kottis sportlikud püksid, T-särgid ja lahtiste paeltega tennised. T. J. jalge ees lebas tumesinine seljakott.
„Oled kindel, et ikka tahad seda teha?” küsis John. Ta surus käed tagataskutesse ja vahtis kulunud lennujaamavaipa.
Noh, üks meist ju peab midagi tegema. „Jah.”s
„Palun ära tee ühtki lõplikku otsust, enne kui jälle tagasi oled.”
Ma ei juhtinud tähelepanu tema palves peituvale irooniale. „Ma ju ütlesin, et ei tee.”
Tegelikult oli valikuvГµimalusi aga ainult Гјks. Ma lihtsalt otsustasin selle suve lГµpuni edasi lГјkata.
John võttis mul piha ümbert kinni ja suudles mind, koguni mitu sekundit kauem, kui sellises avalikus kohas pidanud oleks. Tõmbusin piinlikkust tundes eemale. Märkasin silmanurgast, et T. J. ja Ben jälgivad kõike.
„Ma armastan sind,” ütles John.
Noogutasin. „Ma tean.”
Alistunult võttis ta mu õlakoti ja asetas rihma mu õlale. „Ohutut lendu. Helista mulle, kui kohale jõu