Viimane laev

Aliis JГµe

Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole. „Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge.

Aliis JГµe

Viimane laev

Pärast surma ma laeva ei vaja.

Olles elus, ma palun su käest:

Г¤ra iial mind minema aja,

minu viimaseks laevaks jää.

В В В В Juhan Smuul

1

Aliisile tikkus nutt peale, kui ta oma kohvrit trammist maha sikutas. Mitte et ta oleks nutjanaine. Talle ei meeldinud vaadata teiste nuttu ja talle endale ei meeldinud nutta. Pisarad väsitasid, pisarad võtsid selle jõu, mida oleks praegu hädasti vaja selle nõukaaegse kohvrisarnase moodustise sadamasse vedamiseks. Aliis teadis, kuidas pisaraid kinni hoida, oli see siis, kui mõni tema kauaaegne patsient hooldushaiglas suri, või kui Matu koolist tulles teistelt poistelt peksa oli saanud. Võib-olla vahel öösel ta nuttis natuke teki sisse, aga siis nii vaikselt, et õhukese seina taga magav poeg ei ärkaks, et ta usuks – tema ema on tugev, ema pärast ei pea muretsema.

Matu oli väga mõistlik laps, ta ei nõudnud uusi botaseid, kui vanadest sokk juba välja pressis. Ta ei küsinud peaaegu kunagi raha, kui oli kuu lõpp. Ainult et ta ei teadnud, et need vähesedki korrad sundisid ema öö läbi üleval olema, et välja mõelda, kust võtta raha klassiõhtu või kooliekskursiooni või teatripileti või uue jope või sõbra kingi tarvis. Aliis vähkres voodis nuttu tagasi hoides, sest nutt väsitas, ja siis poleks ta ju jõudnud järgmisel päeval õetöö kõrvalt kojanaisena teed liivatada või erahooldajana käia keeramas neid vanureid, kelle lapsed küll teenisid hästi, aga oma uriinise esivanema jaoks neil aega polnud.

Aliisil ei olnud kumbagi, ei aega ega raha, aga see-eest kasvas Matu nii üles, et isa puudumist ei olnud peaaegu märgata. Kuni ülikoolini. Hea pea, suur töövõime, tahtejõud – kõik need sõnad käisid Matu kohta. Teises linnas elamine, uued sõbrad ja üürikas võtsid aga palju suuremad summad, kui Aliisil anda oli.

Nii ei jäänud tal muud üle, kui pakkida oma elu sellesse vanasse kohvrisse, panna müüki Matu ja tema kätega ehitatud kööktuba ning minna üle lahe, koristajaks. Kindla lootusega, et kui Matu on kuue aasta pärast saavutanud oma unistuse, on hiilgava karjääri alguses seisev arst, siis on temal, Aliisil, üsna ükskõik, kus ta elab ja mida teeb. Küll ta hakkama saab. Peaasi, et poiss jõuaks kaugemale, jõuaks edasi.

Aliisile surusid pisarad peale, sest see kohver oli nii kole. Sama kole, kui ta elu ja riided ja välimus.

Vana kohver ei sobinud nende laevale kiirustavate moodsate, rullikutega isendite vahele. Aliis kartis, et nagu tema kaaslasele vaadati viltu, samamoodi vaadatakse talle endale viltu selles hiigelhaiglas, kus ta pГµrandaid pesema hakkab. Tal oli hirm, et ta saadetakse sealt minema Гјhes oma koleda kohvri ja koledate riietega ja Matu ei saa Гјlikooli lГµpetada ning tema hiilgav karjäär lГµpeb kusagil autojuhina vГ