Olematu number
Umberto Eco
1945. aastal võtsid Itaalia partisanid Como järve ääres kinni ning lasid maha Benito Mussolini ja tema armukese. Paraku kutsusid duce surmaga seotud kahtlased asjaolud esile mitmeid vandenõuteooriaid, mis siiani käibel püsivad.
1992. aastal Milanos pakutakse äsja viiekümneaastaseks saanud hädavaresest kirjamehele Colonnale toimetuse juhi ametikohta ja muinasjutulist tasu raamatu kirjutamise eest, mille aineseks on vastloodud ajalehe igapäevatöö kajastamine. Ülesande teeb eriskummaliseks talle usaldatud salajane info, et võimsa meediamagnaadi omanduses ajalehest on tegelikult plaanis koostada vaid kaksteist piiratud levikuga pilootnumbrit ja needki väljapressimise eesmärgil. Colonna võtab pakkumise vastu ning vähehaaval mässib üks kolleeg ta vandenõuteooriate võrku, mille osalisteks on nii Mussolini ja tolle teisik kui ka terve Euroopa ja Ameerika võimuladvik.
Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia kirjanik ja semiootik, paljude esseekogumike ja seitsme romaani autor. „Olematu number” jäi tema viimaseks romaaniks. Ta oli mitmete ülikoolide, sealhulgas Tartu ülikooli audoktor.
Umberto Eco
Olematu number
1
Laupäeval, 6. juunil 1992 kell kaheksa
Täna hommikul ei tulnud kraanist vett.
Kruuk-kruuk – kaks imiku krooksu, ja kogu lugu.
Koputasin naabri uksele, neil oli vesi täitsa olemas. Ju te siis olete peakraani kinni keeranud, öeldi sealt. Mina? Ma ei tea isegi, kus see peaks asuma; kolisin siia alles mõni aeg tagasi ja õhtuti jõuan koju päris hilisel tunnil. Issand jumal, kui te nädalaks ära sõidate, kas te siis vett ja gaasi kinni ei keeragi? Ei keera. Oh teid küll, no laske ma tulen ja näitan teile, kuidas see asi käib.
Ta tegi kraanikausialuse kapi ukse lahti, lükkas seal midagi kuskile ja oligi vesi olemas. Näete nüüd? Ikka ma ise olin vee kinni keeranud. Andke andeks, ma olen tõesti hajameelne. Ah teid, singles! Exit naabrinaine, kes nüüd samuti juba inglise keelt pruugib.
Rahu. Mingeid poltergeiste pole olemas, või kui, siis ainult filmis. Ja kuutõbine ma ka olla ei saa, sest ma ei teaks isegi kuutõbisena, kus see kraan asub – muidu oleksin selle ju ilmsi kinni keeranud, sest dušikraan jookseb ja alati varitseb oht, et ma veedan unetu öö, kuulatades lakkamatult seda tilkumist, justnagu Chopin Valldemossas. Tegelikult ajangi end tihti voodist püsti ning lähen tõmban kinni nii vannitoa ukse kui ka magamistoa ja esiku vahelise ukse, et mitte seda neetud solksumist kuulda.
Asi ei saanud olla ka mingisuguses elektriühenduse veas (see peakraan on nimelt käsitsi keeratav) ega juhuslikult kööki sattunud hiires, kes poleks jaksanud kraaniga midagi ette võtta, isegi kui oleks kogemata selle vastu puutunud. Tegu on vanamoelise ümmarguse rauast kraanipeaga (kõik siin korteris on vähemasti viiskümmend aastat vana) ja kõige krooniks on see ka roostes. Järelikult oli mängus kellegi käsi. Inimkäsi. Ja minu elamises pole ka ühtki korstent, kustkaudu rue Morgue’i orangutan oleks võinud sisse pääseda.
Mõtleme loogiliselt. Igal tagajärjel on põhjus, nii nad vähemasti väidavad. Üleloomulikud jõud jätame kõrvale, sest ma ei näe varianti, miks Jumal peaks endale minu duši pärast tüli tegema, see pole ju mingi Punane meri. Järelikult – loomulik tagajärg, loomulik põhjus. Eile õhtul enne voodisseminekut võtsin ühe Stilnoxi klaasitäie veega. Seega oli vesi tol hetkel veel olemas. Hommikul enam ei olnud. Järelikult, kulla Watson, keerati peakraan kinni öösel – ja seda ei saatnud korda sinu käsi. Keegi viibis minu korteris (oli neid siis üks või mitu), ja sel kellelgi või neil kellelgi oli hirm, et pigem ajab mind üles see tilkumisprelüüd, mis isegi neile närvidele hakkas käima, kui nende tehtud kära (nad tegutsesid hiirvaikselt), ja ilmselt murdsid nad pead, kuidas ma nii üleüldse magada saan. Seetõttu tegid nad targu justament seda, mida oleks teinud ka minu naaber – keerasid vee kinni.
Ja edasi? Mu raamatud vedelev