SГµpruses ja surmas

Angela Hofberg

„On ainult üks tõeline väärtus – see on inimlike suhete väärtus.“ Antoine de Saint-Exupéry Usaldus ja ustavus, ükskõiksus ja hoolimatus, andestus ja surm on seda raamatut läbivad teemad. Puudutamata ei jää muugi, mis ühe naise elus määrav on: keerukas lapsepõlv, meheleminek, viljatusest tingitud alaväärsustunne ja abielulahutus, tõelise armastuse leidmine ning armastatu traagiline surm. Ning sõprus, see võimas tunne kõigis tema vastuoludes. Lugu, mille see romaan meile pajatab, näitab, kui hapraks võib elu murdehetkedel osutuda isegi pikaaegne, ühistes rõõmudes ja tagasilöökides karastunud sõprus. Ometi on andestamine inimese ülimaid võimeid, vägevam solvumisvalust ja pettumuskibedusest. Kuni on elu, pole andestuseks kunagi hilja. Angela Hofbergilt on varem ilmunud romaanid „Päev nagu elu“ (2006. aasta Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud teos), „Ikkagi“ (Kirjastuse Tänapäev 2008. aasta romaanivõistluse võiduteos) ja „Isa naine. Teekond tõeni“ (2014).

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Leppikson

Kujundanud Mari Kaljuste

В© Tekst. Angela Hofberg, 2016

ISBN 978-9985-3-3586-4

ISBN 978-9985-3-3655-7 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2016

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

TrГјkikoda Printon AS

1

Sõbra truudust on tarvis ka õnnes, õnnetuses on see aga hädavajalik, olevat öelnud antiikaja mõttetark.

Palju ülevaid mõtteid sõprusest oli kirglik lugeja Hurmi aegade jooksul endasse ammutanud, kuid kunagi polnud ta õieti nende üle sügavalt mõtisklenud. Sõprus oli midagi nii iseenesestmõistetavat ja kindlat, elu lahutamatu koostisosa, oma loomulikkuses märkamatuks muutunud otsekui õhk, mille vajadust tajutakse alles selle puudumisel, haigestumisel astmasse või raskesse kopsupõletikku.

Hurmil oli sõpru alati olnud, nii ammuseid, kaugele minevikku ulatuvaid tutvusi kui uuemaid, juba küpsemast eluperioodist, millele enamasti erinevatel põhjustel oli antud napim kestus. Samas ta kahtles, kas sõpruse peamiseks mõõdupuuks – nagu oli üldlevinud arvamus – ikka on selle ajaline kestus. Kui ajad ja olud kaaslasi laiali pillutasid, võisid suhted muutuda inimeste enda soovist ja tahtest sõltumatult. Aga ka siis ei pruukinud sõprus otsa saada, kaugeltki mitte. Vastupidi, ebasoodsates tingimustes võis see hoopis püsivamaks, karastunumaks muutuda. Kõige olulisem on hingeline side ja kiindumus, see ulatub üle ruumi ja aja, arvas Hurmi.

Armastus ei väsi iial ära, mäletas Hurmi lapsepõlvest. See papile trükitud piiblitõdemus rippus memme toaseinal ja ta ei kahelnud, et sama kehtib ka sõpruse puhul. Tõelise sõpruse puhul, nagu oli neil Reginaga.

Häid kaaslasi, nende hulgas ka sõpru, oli Hurmi elus aja jooksul olnud omajagu, kuid neid, kellega südamest südamesse rääkida ja kellele hingehäda kurta, polnud üldsegi palju. Nii oligi läbi aastakümnete olnud nii, et Hurmi pidas Reginat teistest lähedasemaks. Parim sõbranna – kui pateetiliselt või vastupidi, pealiskaudselt see ka ei kõlanud, aga just nii oli Hurmi alati mõelnud ja tundnud, vaatamata kõigele. Hurmi oli veendunud, et nende lapsepõlves alanud sõprus kuulub just selliste hulka, mis kasvab aeglaselt nagu puu, teeb läbi katsumused ja karastub rasketes tingimustes, muutudes vastupidavaks mistahes saatuselöökidele ...

Nad olid erinevad. Kuid eks öelnud rahvatarkuski, et sõbra vea ees pigistatakse üks silm kinni, ja seda nad kogu oma sõbrapõlve teinud olidki. Ignoreerinud teineteise puudusi. Sest vaatamata paljudele eriarvamustele, solvumistele ja teravatele kokkupõrgetele eksisteeris nende vahel nagu teisteski tugevates sõprussuhetes teatud tõmme, mis pani hinged sarnaselt vibreerima, sidus ja ühendas. Kummaline, et see toimib ka siis, kui riieldakse ja isegi pettutakse. Vimm haihtub ning mõne aja pärast tuntakse puudust omaseks saanud häälest, sõnadest ja pilkudest. Sellest, et sinust hoolitakse ja sinu järele igatsetakse. Üsna sarnane armastusele, mille puhul mõne teooria jä