Sai mis tahtis

Louise O'Neill

Väikeses Iiri linnakeses on alanud suvi. Emma O’Donovan on saanud äsja 18-aastaseks, ta on piltilus ja enesekindel. Ühel õhtul peavad linnakese noored pidu. Kõik on kohal. Kõigi pilgud on Emmal. Järgmisel hommikul ärkab tüdruk kodumaja verandal. Ta ei mäleta midagi eelnenud ööst ega tea, miks kogu ta keha niimoodi valutab. Küll aga teab seda kogu ülejäänud linn. Peol tehtud fotodelt on üksikasjalikult näha, mis Emmaga juhtus. Mõnikord ei ole aga inimesed valmis oma silmi uskuma. Eriti siis, kui karm tõde käib linnakese kangelaste kohta. Iiri kirjaniku Louise O’Neilli (snd 1985) raamatud on väärt kogu seda kära, mis nende ilmumisega on kaasas käinud. Juba tema esimene romaan „Only Ever Yours“ (2014) pani kirjandusringkonnad kihama ja noored lugejad ülevoolavaid fännikirju saatma. Samasugune kõrgendatud tähelepanu on saatnud ka „Sai, mis tahtis“ ilmumist, mida Goodreadsi lugejad on hinnanud hindega 4,1. O’Neill vaatleb halastamatult ausalt, kust jookseb piir vägistamise ja vastastikusel nõusolekul toimuva vahekorra vahel ja kuidas toimib ohvri häbistamine nutitelefonide ajastul.

Louise O’Neill

Sai mis tahtis

MГ–Г–DUNUD AASTA

NELJAPГ„EV

Peeglisse, otse mu enda näo kõrvale, ilmub ema nägu puuderdatud ja ergavpunaste huultega.

Ehkki ilm on talumatult lämbe, seisavad tema juuksed ikka laitmatus Kleopatra-soengus. Ta laseb oma juukselõikust igal laupäeval värskendada. „Ma olen selle ära teeninud,” ütleb ta kodunt lahkudes. „Mis sellest, et see nii palju maksab.”

Karen Hennessy laseb endale kolm korda nädalas föönisoengu teha. Ta ei räägi kunagi, kui kallis see on.

Ma õhetan, minu põski katavad punased laigud. Kulunud trikoosärk, millega ma magan, on mu keha ümber kleepunud. Libistan pilgu ema näolt enese omale.

Sa oled nii tohutult oma ema moodi, Г¶eldakse mulle alatasa. Sa oled nagu tema koopia.

„Hommikust,” ütleb ta. „Misasja sa siin teed, vahid ennast lihtsalt peeglist või?” Ta kortsutab kulmu, kui märkab minu higiplekilise särgi alt esile tikkuvaid rinnanibusid.

„Ei midagi,” vastan ma ja tõstan käed kiiresti rinnale. „Mis sul vaja on?”

„Tahtsin näha, kas sa oled ikka ärganud.”

Rehman käega oma laua, avatud sülearvuti, märkmeid täis kaustiku, „Fiche Bliain ag Fási”[1 - „Fiche Bliain ag Fás” on iiri kirjaniku Maurice O’Sullivani teos, tüvitekst, mida peetakse kultuurilooliselt tähtsaks ajaloolise iiri keele ja suulise kultuuripärandi jäädvustamise seisukohalt. Teos ilmus esmakordselt 1933. aastal nii iiri kui ka inglise keeles. (Toimetaja märkus)] ja selle kõrvale tõstetud iiriinglise sõnaraamatu poole. „Olen juba viiest üleval,” ütlen ma talle. „O’Leary teeb meile täna suulise eksami.”

Jamie saab loomulikult maksimumpunktid. Kui ta vastab, paneb O’Leary silmad kinni ja nõjatub toolileenile. Ta teeb alati väga üllatunud näo, kui ta silmad uuesti avab ja talle meenub, kes talle parajasti vastab. Ta ei suuda kuidagi uskuda, et keegi Jamie-sugune võib rääkida kõige soravamat iiri keelt, mida ta kunagi ühegi oma õpilase suust kuulnud on.

„Oh, ära Diarmuid O’Leary pärast muretse.” Ema muigab kelmikalt. „Kas ta teab, et sa oled minu tütar?” Ma ei vasta talle.

„Tõin sulle su vitamiinitableti,” teatab ta. „Pead selle enne hommikusööki sisse võtma.”

„Pärast võtan.”

„Ole mõistlik, Emmie. Health Hut[2 - USA-st alguse saanud tervisetoodete poekett. (Toimetaja märkus)] pidi neid sulle spetsiaalselt tellima.”

„Jah, ema, ma tean.” Ta tõmbab huuled kriipsuks, nii et mul ei jää muud üle kui talle naeratada. „Ja ma olen neile väga tänulik, et nad seda tegid.”

„Ma jätan selle siia, eks?” Ta paneb tableti ja veeklaasi öökapile, kus seisab mu iPhone ja erisuguste kõrvarõngaste kollektsioon.

Ta jääb minu selja taha seisma, paneb ühe käe mu vasakule puusale, teise alaseljale ja lükkab mu vaagnat ettepoole. „Sa peaksid oma rühti jälgima, tuvike.” Ta lõhnab jahu ja kaneeli jär