Sai mis tahtis

Väikeses Iiri linnakeses on alanud suvi. Emma O’Donovan on saanud äsja 18-aastaseks, ta on piltilus ja enesekindel. Ühel õhtul peavad linnakese noored pidu. Kõik on kohal. Kõigi pilgud on Emmal. Järgmisel hommikul ärkab tüdruk kodumaja verandal. Ta ei mäleta midagi eelnenud ööst ega tea, miks kogu ta keha niimoodi valutab. Küll aga teab seda kogu ülejäänud linn. Peol tehtud fotodelt on üksikasjalikult näha, mis Emmaga juhtus. Mõnikord ei ole aga inimesed valmis oma silmi uskuma. Eriti siis, kui karm tõde käib linnakese kangelaste kohta. Iiri kirjaniku Louise O’Neilli (snd 1985) raamatud on väärt kogu seda kära, mis nende ilmumisega on kaasas käinud. Juba tema esimene romaan „Only Ever Yours“ (2014) pani kirjandusringkonnad kihama ja noored lugejad ülevoolavaid fännikirju saatma. Samasugune kõrgendatud tähelepanu on saatnud ka „Sai, mis tahtis“ ilmumist, mida Goodreadsi lugejad on hinnanud hindega 4,1. O’Neill vaatleb halastamatult ausalt, kust jookseb piir vägistamise ja vastastikusel nõusolekul toimuva vahekorra vahel ja kuidas toimib ohvri häbistamine nutitelefonide ajastul.