Oona ja Salinger

FrГ©dГ©ric Beigbeder

Teatud ajastul saabub teatud maades hetk, kui inimesed ootavad justkui mingit olulist ja traagilist sündmust, mis võimaldaks lahendada kõik nende probleemid. Tavaliselt nimetatakse sellist perioodi sõjaeelseks. Armumiseks ei tasu seda aega valida. 1940. aastal kohtub 21-aastane algaja kirjanik Jerry Salinger New Yorgis 15-aastase Oona O’Neilliga, kes on Ameerika kuulsaima draamakirjaniku tütar. Nende idüll algab tegelikult alles järgmisel suvel mõni kuu enne Pearl Harborit. 1942. aasta alguses kutsutakse Salinger Euroopasse sõtta ja Oona sõidab Hollywoodi õnne otsima. Nad ei abiellu kunagi ega saa ühtegi last. Kirjanik Frédéric Beigbeder on Prantsusmaal tuntud avaliku elu tegelane, kes oma kirjandussaavutuste kõrval on silma paistnud ka mitmete teiste ettevõtmistega. Ta on ajakirja Figaro följetonist ja ajakirja Lui peatoimetaja. Eesti keeles on varem ilmunud Beigbederi romaanid „Armastus kestab kolm aastat” (Varrak, 2008), millest ta on ise ka filmi teinud, ja „17,90 EUR” (Varrak, 2011).

FrГ©dГ©ric Beigbeder

Oona ja Salinger

Sama uhkelt nagu mu kiisu KokoЕЎka, kes toob mu padjale sandistatud, verise, ent veel hingava varblase, asetan mina selle raamatu, nagu ka oma kalestunud sГјdame, proua Lara Micheli jalge[1 - painduvate ja peente] ette.

Are you going to Scarborough fair?

(War bellows blazing in scarlet battalions)

Parsley, sage, rosemary and thyme

(Generals order their soldiers to kill)

Remember me to one who lives there

(And to fight for a cause they’ve long ago forgotten)

She once was a true love of mine.

    YORKSHIRE’I ANONÜÜMNE RAHVALAULIK, 16. SAJAND

В В В В (SГ•JAVASTASED READ SULGUDES ON 1966. AASTAL LISANUD PAUL SIMON.)

SEE EI OLE ILUKIRJANDUS

Kui Diana Vreelandilt küsiti, kas tema kõige ekstravagantsemad mälestused tuginevad faktidele või on fiktsioon, vastas ta: „It’s faction.”

Käesolev raamat on puhtakujuline faction. Kõik selles on rangelt tõene: tegelaskujud on tõelised, kohad päriselt olemas (või olnud), seigad reaalsetel allikatel põhinevad ning kuupäevad kõik elulugudest ja ajalookäsiraamatutest järele kontrollitavad. Ülejäänu on väljamõeldis ja ma palun oma kangelaste laste, lastelaste ja lastelastelaste käest selle pühadustteotava sekkumise pärast vabandust.

Ameerika Ühendriikides leiutas Truman Capote selle romaani-žanri tarvis eraldi sildistuse: non-fiction novel. Kui George Plimpton teda 16. jaanuaril 1966. aastal New York Timesi jaoks intervjueeris, määratles ta oma ettevõtmist kui „narratiivset vormi, mis kasutab kõiki ilukirjanduslikke võtteid, ent jääb sealjuures faktidele igati truuks”. Tema väljendit võiks tõlkida kui „mitteilukirjanduslik romaan”. Õudne.

Ma eelistan kasutada keelendit „faktsioon”. See laseb aimata – rahuajal mõjub see peibutavalt –, et jutustuse autor on justkui vahti pidav sõdur või ohtliku mässu juht.

Kuna käesoleva raamatu tegelaskujud hoidsid oma elu kiivalt salajas, kasvatas see veelgi romaanikirjaniku rolli. Siiski tahaksin pühalikult teada anda järgmist: kui see lugu ei vastaks tõele, oleksin ülimalt pettunud.

В В В В FB

1980. aasta kevadel olid New Yorgis asuva Paley Parki tavapärased külastajad üsna ebatavalise vaatepildi tunnistajateks. Pargi serval peatus pikk must limusiin, kell võis olla kolme paiku pärastlõunal. Autojuht avas ukse kuuekümnendates eluaastates naisterahvale, kes kandis valget kostüümi ja päikeseprille ning väljus aeglaselt sõidukist. Proua jäi hetkeks paigale, näppides närviliselt pärlkaelakeed, nagu palvetaks ta helmeid lugedes, ja suundus siis pargi vasakusse nurka. Lähenedes seal põõsaste varjus olevale veeseinale, võttis see jõukas naine käekotist mõned portselanikillud. Seejärel muutus tema käitumine õige imelikuks. Ta põlvitas ja asus hoolitsetud sõrmeküüntega hullunult maad kaapima. Üks hot dog’i sööja imestas, miks see kaltsakas lillepeenras tuhnib, kui võiks toidujäänuseid otsida väljaku teises otsas asuvast prügikastist