#TegijatГјdruk

Sophia Amoruso

Kui Sophia Amoruso oli teismeline, hääletas ta mööda maad ringi, varastas asju ja otsis prügikastidest saiakesi. Kooli pooleli jätnud, raha ja kindla sihita, kontrollis ta 22-aastasena kunstikooli fuajees dokumente, sest mingit töökohta oli ju tervisekindlustuse jaoks vaja. Just seal fuajees tuli ta mõttele hakata eBays kasutatud rõivaid müüma. Kümme aastat hiljem on Sophia veebipoe Nasty Gal asutaja ja juhatuse liige. Moekaupa müüva firma väärtuseks on 250 miljonit dollarit ja seal töötab üle 400 inimese. Sophia pole kunagi olnud tüüpiline, ei tegevdirektorina ega üheski teises ametis. „#Tegijatüdruku” kirjutaski ta kõikidele teistele endasugustele tüdrukutele: kõrvalseisjatele (ja siseringis olijatele), kes otsivad ainulaadset rada edu juurde, isegi kui see tee on paganama käänuline ja kubiseb pessimistidest. Sophia Amoruso tõestab, et edukus ei tähenda seda, millises ülikoolis sa käisid või kui populaarne sa keskkoolis olid. Oluline on usaldada oma vaistu ja sisetunnet, teada, milliseid reegleid järgida ja milliseid rikkuda, otsustada, millal nööbid korralikult kinni panna ja millal oma sisemine friik valla päästa.

Sophia Amoruso

#TegijatГјdruk

„Ma olen halb ja see on hea. Minust ei saa kunagi head ja see pole halb. Ma ei taha olla keegi muu peale iseenda.”

    „Lammutaja Ralf”

1984: Ma sünnin San Diegos suurel reedel, mis oli juhtumisi 20. aprill[1 - Mitteametlik marihuaanapäev (siin ja edaspidi tõlkija märkused)]. Enne kui sa näed selles mingit ennet, luba kinnitada, et mu ainus kaif tuleb sellest, kui oma konkurente võidan.

1989: Ma määrin lasteaias seina kakaga kokku, see on vist mu elu esimene kunstiline väljendus.

1993: Mu 4. klassi õpetaja arvab, et mul on vist midagi viga. Kõige muu kõrval mainitakse ka tähelepanuhäiret ja Tourette’i sündroomi.

1994: Mu isa viib mu Wal-Marti, kus ma küsin müüjalt, kas poes on „Reni ja Stimpy nukke, kellel on kõhugaasid”. See tõestab, et mul on lisaks suurele sõnavarale ka kiiksuga huumorimeel.

1997: Ma armun oma esimesse vintage-rГµivatГјkki, milleks on hurmaakarva diskopГјksid. TГµmban need rulluisusaali tualetis salaja jalga.

1999: Mu esimene töökoht on Subways. Ma lisan peekonileibadele törtsu sundhäiret.

2000: Ma vihkan keskkooli ja mind saadetakse psühhiaatri juurde, kes diagnoosib mul depressiooni ja tähelepanuhäire. Ma proovin valgeid tablette. Ma proovin siniseid tablette. Ma otsustan, et kui see on ainus viis keskkoolist rõõmu tunda, siis ei tule see kõne allagi. Ma viskan tabletid minema ja otsustan koduõppe kasuks.

2001: Mu vanemad lahutavad. Ma ei võta seda raskelt ning kasutan võimalust välja kolida ja omapead elada. Ma valin korteri Sacramento kesklinnas, mida jagan meessoost muusikutega. Mu tuba on trepialune kapp ja üüri maksan 60 dollarit kuus.

2002: Ma sõidan pöidlaküüdiga mööda läänerannikut ning jään lõpuks pidama ranniku loodeosas. Ma hakkan tegelema prügikastides tuhnimisega (ärge mõistke tasuta saiakesi hukka, kui pole ise neid proovinud) ja pisivargustega.

2002: Ma teen internetis oma esimese mГјГјgitehingu. MГјГјn maha varastatud raamatu.

2003: Mind vahistatakse poevarguse eest. Ma teen varastamisega päevapealt lõpparve.

2005: Jätan oma kavaleri Portlandi ja kolin San Franciscosse, kus mind vallandatakse peenest kingapoest.

2006: Mul on song, mis tähendab, et pean tervisekindlustuse jaoks leidma töökoha. Ma hakkan kontrollima dokumente kunstikooli fuajees. Mul on palju vaba aega, seega tuulan internetis ja avan eBays poe nimega Nasty Gal Vintage.

2014: Ma juhin firmat, mille väärtus on üle 100 miljoni dollari ja millel on 4600-ruutmeetrine kontor Los Angeleses, kaubaladu Kentuckys ning 350 töötajat.

(Nüüd kõlab kriipiv heli, kui nõel vinüülplaadil toppama jääb.)

Loomulikult jätsin ma mõningad pisiasjad välja, aga kui ma sissejuhatuses kõik ära räägiksin, poleks vaja ülejäänud raamatut lugeda, ent ma tahan, et sa seda raamatut loeksid. Kuid see vastab tõele –