Ma lasen sul minna
Clare Mackintosh
Traagiline Гµnnetus.
Kõik juhtus väga kiiresti.
Ta ei oleks saanud seda Г¤ra hoida.
VГµi oleks?
Sekunditega variseb Jenna Gray maailm kokku. Tema ainus ellujäämislootus on jätta kõik maha ja alustada kuskil mujal puhtalt lehelt. Jenna kolibki Walesi rannakülla üksikusse majja. Kuid kurja novembriõhtu mälestused, lein ja toonased hirmud, mis ta elule kriipsu peale tõmbasid, ei lase tal rahus olla. Just siis, kui Jennale hakkab tunduma, et tunneli lõpus paistab tema jaoks siiski valgus, saab minevik ta kätte. Tagajärjed on kohutavad…
Kui nautisid „Tüdruk rongis” ja „Kadunud” lugemist, siis on see raamat sulle: ootamatute süžeepööretega kaasakiskuv psühholoogiline põnevik. „Ma lasen sul minna" tugineb tõsielulistele sündmustele ja autori väga isiklikele üleelamistele.
***
Clare Mackintosh töötas 12 aastat politseis, muu hulgas ka kriminaaluurimisosakonnas ja avaliku korra kaitsjana. 2011. aastal lahkus ta sellest ametist ning asus tööle vabakutselise ajakirjaniku ja meedianõustajana ning praegu tegeleb peamiselt kirjutamisega. Ta on ajakirja Cotswold Life kolumnist ning Chipping Nortoni kirjandusfestivali (www.chiplitfest.com)algatajaid.
Tema debüütromaan „Ma lasen sul minna” (ingl k „I Let You Go”) ilmus 2014. aastal ja püsis Sunday Timesi bestsellerite esikümnes 12 nädalat. Raamat valiti 2015. aastal ka iTunesi poe parimate hulka. „Ma lasen sul minna” on tõlgitud rohkem kui 25 keelde ning seda on müüdud üle poole miljoni eksemplari. Raamat jõudis ka The British Book Industry Awardsi 2016. aasta debüütromaani lõppnimistusse. Autor elab Inglismaal Cotswoldis.
Clare Mackintosh
Ma lasen sul minna
Alexile
Proloog
Tuul peksab märgi juuksesalke naisele näkku ja ta kissitab vihmasajus silmi. Selline ilm sunnib kõiki kiirustama; tõttama mööda libedaid kõnniteid ja peitma põski krae varju. Mööduvad autod pritsivad nende jalgadele pori; liiklusmüra tõttu kuuleb naine vaid üksikuid sõnu jutust, mida poiss hakkas talle rääkima niipea, kui kooli värav avati. Sõnad purskuvad poisi suust pausideta ja segunevad suures õhinas, mida tekitab see uus maailm, mille uksed on talle avanenud. Naine saab aru, et jutt käib parimast sõbrast; kosmoseprojektist; uuest õpetajast. Ta vaatab alla ja naeratab lapse elevuse peale ega tee väljagi külmast, mis tungib läbi salli temani. Poiss naeratab vastu ja kallutab pead kuklasse, et vihmapiisku maitsta; tema tumedad ripsmed moodustavad silmade ümber pruunid puhmad.
„Emme, ma oskan oma nime ka kirjutada!”
„Tark poiss,” ütleb naine, peatub ja suudleb hooga poja niisket otsaesist. „Kas näitad mulle, kui koju jõuame?”
Nad kõnnivad nii kiiresti, nagu viieaastase jalad võtavad, naisel on vabas käes poja kott, mis põrkab vastu ta põlvi.
Peaaegu kodus.
Autode esituled valgustavad märga asfalti, tuled pimestavad neid iga paari sekundi tagant. Nad ootavad pausi liiklusvoos ja ületavad tiheda liiklusega tänava. Siis haarab naine väikesest pehmesse villasesse kindasse peidetud käest kõvemini kinni, nii et poisil tuleb emale järele jõudmiseks jooksusamme teha. Vettinud lehed on aedade külge kleepunud, nende kirkad värvid on tuhmilt pruuniks muutunud.
Nad jõuavad vaiksele tänavale ja kohe ümber nurga ootab nende kodu ahvatlevalt kutsuva soojusega. Naine on koduümbruse turvalisuses kindel ja laseb poja käest lahti, et lükata silmilt märgi juuksesalke. Mööda nägu veerevad veenired ajavad teda naerma.
„Kohal,” ütleb ta viimasel käänakul. „Ma jätsin tule meie jaoks põlema.”
Teisel pool tänavat on punastest tellistest maja. Kaks magamistuba, imetilluke köök ja aed tulvil lillepotte, mida ta on ikka ja jälle kavatsenud lilledega täita. Ainult nemad kaks.
„Teeme võidu, emme …”
Poiss ei pГјsi kunagi paigal; ta pulbitseb energiast kohe esimest Г¤rkveloleku sekundist alates kuni hetkeni, mil ta pea patja puudutab. Ta muudkui hГјppab ja jookseb.
„Tule!”
See juhtub Гјhe silmapilgu jooksul; naine tunnetab tГјhj