Jaak Joala. Ka unustuse jГµel aeg kord silla loob
Paavo Kangur
JAAK JOALA OLI 1970.–80. AASTATEL EESTI PARIM LAULJA. Jaagu muusikalist andekust, tema suurepärast harmooniataju ja pillimänguoskust kiidavad paljud tema kaasaaegsed.
Ta meeldis laulja ja inimesena publikule nii Eestis kui ka üle kogu Nõukogude Liidu. Korvpalli ei saa mängida vene keeles, aga laulda saab! Võõras keeles laulmine põhjustas õelate pilkeid. Kuid see on showbusiness, seda ei ole mõtet politiseerida ega ideologiseerida.
Jaagu särava karjääri, nagu ka tema esinemiskeelu mõned asjaolud on ähmased. Alati võib küsida, miks just tema? Kes oli Jaak inimesena? Nendele ja teistele küsimustele saab parema vastuse seda raamatut lugedes.
Paavo Kangur
Jaak Joala. Ka unustuse jГµel aeg kord silla loob
(Foto: Valdur-Peeter Vahi, Fotis)
EessГµna
See raamat ei kõnele Jaak Joalast, vaid ajastust, mil Jaak Joala laulis. See räägib ansamblitest Radar ja Lainer, mille solist oli Jaak. Möödunud sajandi 70-ndate ja 80-ndate Eesti popmuusikat meenutades ei pääse loomulikult mööda Ivo Linnast, Tõnis Mägist, Vladimir Sheripovist, Riho Liljest, Olav Ehalast, Heidy Tammest, Sergei Pedersenist, Paap Kõlarist, Jaak Joalast ega paljudest teistest. See raamat on põlvkonnast, kelle silmis olid jumala kehastuseks The Beatles, John Lennon, Jimmy Hendrix, Cliff Richard. See raamat on neile, kes armastavad Jaak Joalat. See raamat on Pelgulinna lastele, kes tahavad saada lauljateks-rokkariteks.
Muusikaliselt ürgandekas Jaak Joala sai kuulsaks nagu muuseas. Ta mängis kolmes poistebändis, võitis telekonkursi, oli koos Kristallidega esimese Eesti rokifestivali avalaulja, näitas ennast telefilmis – ja legend oligi sündinud. 18-aastaselt oli ta müüt ja 33-aastaselt löödi risti nagu Jeesus Kristus.
Jaak Joala jõudis oma elulugu rääkida sadades intervjuudes. Tema loos on läbisegi faktid ja müüdid ning ta kolleegid soovitavad suhtuda allikakriitiliselt ka Jaagu enda intervjuudesse.
Jaak sündis 26. juunil 1950 Viljandis. Isegi sünnikoha kohta on kaks versiooni, sest Jaagu intervjuudes kõlas vahel ka Tallinn. Ta ema Helgi Ridamäe, hariduselt muusik ja muusikateadlane, oli siis 22-aastane.
Kolmeaastaselt viisid vanemad Jaagu sümfooniakontserdile, kus ta jäi teises osas magama. Teisest klassist alates oli Jaak sümfooniakontsertidel juba igapäevane kuulaja. Tema suurim lemmik oli Johann Sebastian Bach, kelle muusika oli Jaagule nagu matemaatikule korrutustabel.
Jaagu vanemad olid kohtunud konservatooriumis, kuid segastel asjaoludel jäi isa Arnol laulueriala lõpetamata ja ta oli sunnitud tööle asuma treialina. Niisiis ehitas Arno autotehases vormeleid ning kergemuusika ekspert Valter Ojakäär viitab, et selle põhjuseks võis olla asjaolu, et ta kas võitles sõjas valel poolel või oli Saksa okupatsiooni ajal organisatsiooni Eesti Noored Pärnu maleva lipkonnajuht või ei täitnud komsomolisekretärina ülesannet paljastada konservatooriumi rektor Viktor Alumäe kui kodanlik natsionalist. Olid alles ajad.
Jaagu noorus algas Tallinnas Pelgulinnas. Autod ja muusika, need kaks erinevat poolust tõmbasid väikest Jaaku. Talle meeldis nii kardisõit kui ka muusika, kuid saada tahtis ta hoopis tuletõrjujaks. Kui vanemad pühendusid karjäärile, jäi poiss röövellikus Pelgulinnas üha enam vanaema hoolde. Tallinna 17. algkoolis olla ta õppinud viitele, kuid 46. keskkoolis enam nii hästi ei läinud. Ta püüdis purgiga triitoneid ja mängis jäähokit. Suvel käis Jaak tööl isa juures tehases, kus valmistati „Estonia” vormeleid ja karte, ning tegeles ka ise kardispordiga. Tema lapsepõlvelugudes kordub kaks vastandlikku motiivi: Jaak oli neis lugudes kord raskesti kasvatatav nooruk ja siis jälle klaverit õppiv paipoiss, kelle vaikne leplikkus hakkas isegi emale muret tegema; ema rahunes, kui nägi viimaks oma sõnakuulelikku poega kaklemas. Igatahes kasvas Jaak klassikalise muusika õhustikus. Kas valida muusika või autosport, see on paljudes Jaak Joalast pajatavates lugudes kirjeldatud dilemma.
See ei olnud ain