Valetaja

Sabine Durrant

Kõik saab alguse ühest valest. Niisugusest, mida kõigil on ette tulnud – öeldud mõnele ammusele tuttavale, keda sa ei suuda täpselt meenutada, ent kellele ometi tahad muljet avaldada. Sinu ülespuhutud elulugu rõõmustab edukat, kauni kodu ja kolme lapsega lesestunud juristiprouat. Enne kui arugi saad, istud sa õhtusöögilauas ning võtad vastu kutse veeta koos nendega suvepuhkus – lummatuna sellest täiuslikust elust, millest oled alati unistanud … See osutub kõike muud kui täiuslikuks. Ent selleks ajaks, kui sa oled lõksu aetud ning nõretad armutu Kreeka päikese käes higist, ihates koomale tõmbuvast ringist välja pääseda, ajaks, kui hakkad aru saama, et ükskõik kui valus tõde ka on, kõige hirmsamat kahju toovad sulle valed … … selleks ajaks võib olla kaugelt liiga hilja. Samalt autorilt on sarjas „Mirabilia” ilmunud romaanid „Kripeldus” (2014) ja „Mäleta mind sellisena” (2015). „Valetaja” on ootamatute pööretega, pingeline ja kaasakiskuv psühholoogiline põnevik neile, kelle lemmikute seas on raamatud „Ma lasen sul minna” ja „Pimedas, pimedas metsas”. The Guardiani arvustust tsiteerides on see „Ruth Rendelli või Patricia Highsmithi mõõtu psühholoogiline põnevik.“

Sabine Durrant

Valetaja

Francescale

August 2015

Keset ööd tabas mind mõte, et see kõik võis alata juba varem. Ajasin end õudusega istukile ja kraapisin pimeduses küünega käe siseküljele sõna „RAAMATUPOOD”. Nüüdseks on see kadunud: nahka katab putukahammustusest saadud põletik ja ilmselt kratsisin nakkuse unes veelgi sügavamale. Nagu enamasti ikka, oli ka seekord kirjapanekust kasu. Täna hommikul on mul kõik selgelt meeles.

Hudson & Co: vanaraamatukauplus Charing Cross Roadil. Olen endamisi mõelnud, et just siit kõik algaski – et kõik olnuks olemata, kui mu pilku poleks püüdnud selle väikese rumala kassaneiu tulipunased juuksed. Või eksin ma? Kas masinavärk töötas juba varem, nädalaid ja kuid enne seda? Kas hädade algus on kaugemal, ammu enne selle neetud plika kadumist, juba ülikoolis? Või veelgi varem – koolis, lapsepõlves, selles hetkes 1973. aastal, kui ma pressisin, näost lilla, sellesse halastuseta maailma?

Õigupoolest murran ma pead, kui palju me oma hukatusele ise kaasa aitame? Mil määral on see painaja mu enda süü? Sa võid vihata ja kaevelda. Võid vastu hakates hoope jagada. Võid teha rumalaid ja meeleheitlikke tegusid, ent võib-olla tuleb vahel lihtsalt käed tõsta ja tunnistada oma süüd.

ENNE

Esimene peatГјkk

Oli vihmane päev, üks neid halle sompus Londoni pärastlõunaid, kui taevas ja kõnnitee ja vihmast nõretavad majad sulavad ühte. Seesugust ilma pole ma nüüd enam ammu näinud.

Olin just lõunatanud oma parima sõbra Michael Steele’iga Charing Crossi metroojaama all veinibaaris Porter – juba kuueteistaastaselt avastasime nii selle baari asukoha kui ka tema peremehe diskreetsuse ning käisime seal seniajani. Mõistagi oleksime eelistanud mõnd vähem rõsket ja hämarat paika (näiteks see šikk väike bistroo St Martin’s Lane’il, kus pakuti Loire’i oru veine, par example), kuid nostalgia kütkeist on raske pääseda. Meil kummalgi ei tulnud pähegi midagi niisugust välja käia.

Michaelist lahkudes kГµndisin tavaliselt minema mingi lendutГµstva Гјleolekutundega.

Tema enda elu piirasid naise ja kaksikutest poiste nõudmised ning advokaadipraksis Bromleys, seega kuulas ta lugusid minu juhtumustest – öistest pralledest Sohos, verinoortest pruutidest – kadedal pilgul. „Kui vana see praegune on sul?” päris ta Šoti muna kallale asudes. „Kakskümmend neli? Püha Kristus.” Michael polnud suurem asi lugeja ning see lojaalsuse ja ignorantsuse kombinatsioon tähendas, et ta pidas mind endiselt suureks menukirjanikuks. Ta ei tulnud selle pealegi, et ühest kahekümne aasta eest kirjutatud teisejärgulisest bestsellerist ei piisa igikestvaks kuulsuseks. Michaeli jaoks olin ma Londoni parnassi (tema enda väljend) täht, ja kui ta arve maksmiseks enda kätte haaras –