Veretasu

Oskar LГµvi

Peategelase, külavanema Kotso tütre Linda ilu võrdleb üks noor krahv Riia linnuses Madonnaga, kui soovib teda maalida. Autor jälgib külaelu ja ajaloosündmuste taustal oma peategelase elukäiku – abielu Avispea maleva pealiku Õnnemeelega, poegade saatust, suhteid õe Jutaga ja hiies toimetava küla nõiaga, vangistust Riia all laagris ja linnuse müüri ehitamist seal, armastust traagilise saatusega augustiinlasest preestri Johannese vastu ja lõpuks õnnelikku kristlikku abielu noorpõlve armastatu Võttelega. Lugejal on kerge jääda uskuma, et niisugune võiski olla ühe naise, ühe küla, ühe rahva elu 13. sajandi alguses muistse vabadusvõitluse ajal – nii rahulikel aegadel kui rüüstamiste, külade põletamise, tasuretkede, vangistusse viimise, pantvangide andmise ja ristiusu vastuvõtmise ajal. Oskar Lõvi (1892 Viljandimaal – 1977 Montréalis) oli Peterburi ülikooli lõpetanud agronoom ja ärimees, kes töötas Turkestanis, Eestis ja Pariisis. 1944. aastal põgenes ta Eestist Rootsi ja suundus 1950. aastal Kanadasse. Juba koolipõlves tundis Oskar Lõvi huvi ajaloo, muinasjuttude ja muu vanavara vastu. Kirjutama ja oma töid avaldama julgustasid teda paguluses Artur Adson ja Aino Kallas. Aino Kallase meelest oli Lõvi tugevus tema teoste dramaatilisus. Lõvi teoste peategelased on naised, keda ta pidas hingeliselt huvitavamaks kui mehi ja kelle tundeid ning mõtteid ta oskas usutavalt ja haaravalt edasi anda. Oskar Lõvi avaldas oma romaanid paguluses varjunime Jaan Järvalane all. Nii ilmusid Torontos romaani “Kolm naist” esimene ja teine osa (1965) ning ajalooliste romaanide triloogia pealkirjadega “Veretasu” (1966), “Risti tähe all” (1966) ja “Kirikuehitajad” (1970). Ajaloolistes romaanides on autor valinud toimumispaigaks Henriku Liivimaa kroonikas esimest korda mainitud Avispea küla, mis asub Virumaal. Autor ütleb oma pühenduses: “Olgu see teos siis ahtakeseks tänutäheks emale tema uskliku armastuse eest ja ühtlasi väikseks mälestusmärgiks meie esivanematele kaugeist ununenud päevist.”

Oskar LГµvi

Veretasu

KГµikidele neile, kes on hoidnud ja hoiavad alles muistse vabadusvГµitluse vaimu!

В В В В ISA OSKARI JA EMA HERTA NIMEL

В В В В TГ•NIS OSKAR LГ•VI

В В В В VEEBRUAR, 2014

Oskar Lõvi lähetus

Oskar Lõvi triloogia „Kolm naist” esimene romaan „Alma” algab südantliigutava kirjeldusega sellest, kuidas noorukist peategelane asub Järvamaalt kodutalust pikale teekonnale Tartusse – gümnaasiumi. Kaasas suur osa poolaasta toidumoonast ja napid rahasedelid, mis isa raudteejaamas pojale ükshaaval peo peale loeb. Väliselt kareda ja karmi isa silmad on veekalkvel, kui rong pikkamisi eemaldub. Poeg on ellu lähetatud.

Moonakotte vagunis paika sättides puruneb piimapudel ja noore Oskar Lõvi alter ego otsustab allesjäänud piima sealsamas ära juua. Kõike seda paneb tähele kupees raamatut lugev neiu, kes noormehe piimast läikivat kuube vaadates ei suuda naeruturtsatust tagasi hoida. Aastate pärast saab temast peategelase naine. Naised on siia ilma lähetatud ennekõike selleks, et anda piima sündivatele lastele. Piimal on Oskar Lõvi edasises elus suur tähendus – nii kaude kui otse.

Oskar Lõvi juured on omaaegsel Viljandimaal Põltsamaa kihelkonnas Tõivere vallas. Ta sündis 6. märtsil 1892 sealses Tapiku külas Pihlaka talus Mihkel ja Anna-Marie Lõvi pojana. Ent peagi ostis isa suurema talu Järvamaale Järva-Jaani kihelkonda, kus poeg õppis Ramma külakoolis ja Järva-Jaani apostliku õigeusu kihelkonnakoolis. Kodus loeti palju raamatuid ja lauldi. Isa olevat korra öelnud: ma ei kasvata lapsi iseendale, vaid kodumaale.

Nõnda on loomulik, et poeg saadeti Emajõe äärde Hugo Treffneri eragümnaasiumi, mis oli 20. sajandi esimesel kümnendil eestluse üks peamisi taimelavasid. Oskar Kallase õhutusel hakkas noor Oskar Lõvi suveti koguma vanavara – rahvalaule, jutte, uskumusi, ka murdekeelt. Samas hakkas ta tegema kaastööd ajakirjandusele. Koolis oli kirjandusring, Oskar toimetas käsitsi kirjutatud ajakirj