Liiderlik hertsog Zachary Black. Esimene raamat

Кэрол Мортимер

Londoni kГµige pahelisem poissmees

Mitte kellelgi pole peas selliseid patumõtteid nagu Hawksmere’i hertsogil Zachary Blackil. Seega, kui ta leiab oma tõllast tundmatu looritatud naise, on Zacharyl selge, mida teha – ta viib naise magamistuppa, et välja uurida, mida daam soovib.

Kuid leides end silmitsi oma endise kihlatu, kauni leedi Georgianna Lancasteriga, läheb mees endast välja. Võib-olla parim viis tasakaalu leidmiseks on naist enda juures vangina hoida… ja muuta kunagised saladused uuteks pattudeks.

Ohtlikud hertsogid

Elumehed suurlinnas

Carole Mortimer

Liiderlik hertsog Zachary Black

Tänan teid kõiki, et mu raamatuid loete!

Esimene peatГјkk

Veebruari lõpp 1815, Londonis White’i klubi ees

„Mida…?” Hawksmere’i hertsog Zachary Black, kes parajasti tõlda ronis, tardus äkitselt paigale, kui märkas tõlla tagumises osas varjus üht kuju juba istumas. Tõllalaterna valgus oli maha keeratud, nii ei näinud ta, kas too, kes varjus istub, on mees või naine. „Lamb?” pööras ta tallimehe poole süüdistava pilgu ja ta hõbehallid silmad välkusid lambi tuhmis võbelevas valguses.

Keskealine mees ajas end sirgu. „Daam ütles, et te ootate teda, teie hiilgus,” vastas ta kõhklevalt.

Sissetungija oli järelikult naine, nentis Zachary süngelt. Kuid kindlasti polnud ta kedagi oodanud.

Kui just…

Ta oli just veetnud õhtu ja pool ööd klubis oma nelja parima sõbra seltsis, tähistades neist ühe, Worthingi hertsog Marcus Wildingi peatset abiellumist oma armsama leedi Julianna Armitage’iga. Nende pulmad pidid toimuma juba alanud päeval.

Eelmisel aastal oli ka Zachary ise veeretanud mõnda aega abiellumise mõtet, vajaduse selleks olid talle peale sundinud ta isa testamendis sisalduvad tingimused. Kuid katse naist võtta oli läinud nii katastroofiliselt valesti, et tal polnud mingit tahtmist seda kogemust korrata. Siiski ei takistanud ta enese küünilisus tal Worthingile südamest kõike head soovida. Tõepoolest, seda oli ta teinud peaaegu koidikuni.

Sellepärast mõtles Zachary nüüd, et võib-olla kuulub tõllas istuv naine nende pulmapidustuste juurde. Võib-olla on see Worthingi kingitus talle? Võib-olla leiavad ka Zachary teised kolm sõpra oma tõldadest samasugused kingitused ees ootamas?

Võib-olla tõesti, kuid Zachary otsustas olla ettevaatlik, kuni on veendunud, millega on tegemist. Sõda Napoleoniga võis küll läbi olla ja korsiklane ise Elba saarel vangistuses, kuid ajad olid siiski ohtlikud. Avastada tõllas ees ootamas tundmatu naine oli kindlasti piisavalt mõjuv põhjus valvelolekuks.

„Hawksmere House, Lamb,” käskis ta napisõnaliselt ja ronis tõlda sisse. Uks sulgus ta selja taga. Ta istus salapärase naise vastu ja asetas kübara enda kõrvale istmele. Tõld hakkas liikuma.

Zachary silmad olid nüüd hämarusega piisavalt kohanenud, nii pani ta tähele, et naine kandis musta loori, mis kattis teda kübarast kuni saabasteni. Seetõttu ei saanud Zachary aru, kas naine oli vana või noor, tüse või kõhn.

Kas loor oli meelega valitud?

Kahtlemata.

Zachary vaikis. See daam oli ta üles otsinud ja seepärast oli naisel kohustus ka öelda, mis põhjusel ta seda tegi.

Г–elda, kas ta on sГµber vГµi vaenlane.

Georgianna süda peksis meeletult, kui ta vaatas enda vastas istuvat vaikivat, kuid valvsat Zachary Blacki, Hawksmere’i hertsogit. Meest, kellel, kui ta naise ära tunneb, on kuhjaga põhjust teda vihata. Kuulujutud rääkisid, et karm ja küüniline Zachary Black võis olla ohtlik mees, kui ta kellegi või millegi suhtes vastumeelsust tundis, ükskõik kui suur see vastumeelsus oli.

Georgianna surus endas värina maha, ajas selja sirgu ja tervitas mahedalt: „Teie hiilgus.”

„Proua.” Mees kallutas kergelt pead, ta moodsalt pikad juuksed näisid hämaras valguses sinimustad nagu kaarnatiib. Hõbedased silmad ta kotkanäos olid pilukil ja kulmud nende heledate säravate si