Lumememm

Jo NesbГё

On novembrikuu. Esimene lumi on just maha tulnud. Väike Jonas ärkab keset ööd ja märkab, et ema on kadunud. Ta on üksi kodus. Akna taga näeb ta aga lumememme, millel on kaelas ema roosa lemmiksall. Harry Hole, Oslo mõrvarühma ettearvamatu vaneminspektor, kes on saanud endale kauni uue abilise Katrine Bratti, asub asja uurima. Kui kaob teinegi naine, selgub sünge tõde, et sarnastel asjaoludel – kohe pärast esimese lume saabumist – on aastate jooksul arvukalt abielunaisi ja emasid kadunud. Algab jaht sarimõrvarile, kelle jäljed viivad minevikku ja Bergenisse. Aga Harry ei suuda kuidagi vabaneda tundest, et keegi on talle väga lähedale pugenud ja temaga kassi-hiirt mängib. See on norra krimikirjaniku Jo Nesbø seitsmes raamat vaneminspektor Harry Holest. Eesti keeles on seni ilmunud ”Punarind”, ”Muretu”, ”Vereteemandid” ja ”Päästja”. 424 lk

Jo NesbГё

Lumememm

I OSA

1.В PEATГњKK

Kolmapäev, 5. november 1980. Lumememm

Oli see päev, kui lumi tuli maha. Kell oli üksteist hommikul, kui suured lumeräitsakad otsekui kosmosearmaada kahvatust taevast ootamatult alla pudenesid ning Romerike põllud, aiad ja muruplatsid hõlvasid. Kell kaks olid Lillestrømi lumesahad kibedalt ametis, ja kui Sara Kvinesland kell pool kolm oma Toyota Corolla SR5-ga aegamisi ja ettevaatlikult Kolloveieni eramajade vahelt läbi tüüris, kattis novembrikuine lumi lainjat maastikku otsekui suletekk.

Talle paistis, et päevavalgel näevad majad välja hoopis teistsugused. Niivõrd teistsugused, et ta oleks äärepealt sõitnud mööda teeotsast, mis viis mehe garaaži juurde. Rattad jooksid loha, kui ta pidurdas, ja tagaistmelt kostis ägamist. Peeglis nägi ta poja rahulolematut ilmet.

„Kullake, mul ei lähe kaua,” ütles Sara.

Garaaži ees valges lumes paistis suur must asfaldilaik ja ta mõistis, et seal oli seisnud kolimisauto. Tal tõusis klomp kurku. Mis siis, kui ta on hiljaks jäänud?

„Kes siin elab?” küsiti tagaistmelt.

„Ah, üks tuttav,” vastas Sara ja heitis masinlikult pilgu peeglisse, et kontrollida juukseid. „Kümme minutit, kullake. Ma jätan võtme ette, siis saad raadiot kuulata.”

Vastust ootamata tippis Sara libedate kingadega majaukse poole, kust ta nii tihti oli sisse-välja käinud, aga mitte iial nõnda päise päeva ajal, eramurajooni uudistavate pilkude all. Ega hilisõhtused külaskäigud süütumad paistnud, aga millegipärast tundus õigem, et sääraseid asju aetaks pimeduse katte all.

Ta kuulis, kuidas uksekell majas pirises nagu herilane moosipurgis. Nõnda oodates ja tajudes, kuidas ahastus võtab võimust, piilus ta naabermajade akende poole. Need ei paljastanud midagi, saatsid talle vaid peegelpilte mustadest raagus õunapuudest, hallist taevast ja piimjast maastikust. Siis kuulis Sara viimaks ukse tagant samme ja hingas kergendatult. Järgmisel hetkel oli ta majas sees ning mehe käte vahel.

„Kallis, palun ära sõida ära,” pahvatas ta ja märkas, kuidas nutt paneb hääle võbisema.

„Ma pean,” vastas mees tüdinud toonil, nagu oleks tal neid sõnu tulnud tihti korrata. Tema käed kobasid harjunud teed pidi, millest need iial ei tüdinenud.

„Ei sa pea,” sosistas naine talle kõrva. „Vaid sa tahad. Sa lõid vedelaks.”

„Minu ja sinuga ei ole sel mingit pistmist.”

Naine kuulis, kuidas mehe häälde sugenes ärritusnoot, samal ajal kui ta käsi, tema tugev, aga pehme käsi libises üle naise ristluu seeliku ja sukkpükste värvli vahele. Nad olid nagu vilunud tantsupaar, kes tundis teise pisimatki žesti, sammu, hingetõmmet, rütmi. Algul valge armastus. Hea. Seejärel must. Valus.

Mees silitas käega mantlit, otsides paksu kanga alt rinnanibu. Ta oli naise rinnanibudest lakkamatus vaimustuses, pöördus nende juurde pidevalt tagasi. Võib-olla sellepärast, et tal endal neid ei olnud.

„Kas jätsid auto garaaži ette?” küsis mees ja näpistas teda tugevalt.

Naine noogutas ja tundis, kuidas valu ihanoolena pähe sööstis. Üsk ol