Keskaja inimene
Jacques Le Goff
Kuidas elasid inimesed keskajal? Milline oli nende mõtteviis? Mille poole nad püüdlesid? Millest leidsid nad õnne ja kindlust? Kuidas nad omavahel läbi käisid? Neile küsimustele võib leida vastuse raamatust „Keskaja inimene". Teos on teine raamat Euroopas laialdast tähelepanu pälvinud sarjast, mis käsitleb inimest ajaloo erinevatel epohhidel. Rahvusvaheliselt tunnustatud medievistid kirjeldavad inimesi, inimgruppe ja kogukondi, kes mängisid keskajal määravat rolli ja esitavad nii värvika ja informatiivse läbilõike selle epohhi ühiskonnast, tavadest ja argipäevast. Raamat on mõeldud kõigile ajaloohuvilistele, ent seda võib kasutada lisamaterjalina ka gümnaasiumis. Sisukord: Eessõna (J. Le Goff), Munk (G. Miccoli), Sõdalane ja rüütel (F. Cardini), Talupoeg (G. Cherubini), Linlane (J. Rossiaud), Intellektuaal (M. F. B. Brocchieri), Kunstnik (E. Castelnuovo), Kaupmees (A. Gurevitš), Naine ja perekond (C. Klapisch-Zuber), Pühak (A. Vauchez), Väljaspool seisja (B. Geremek).
Koostaja Jacques Le Goff
Keskaja inimene
KESKAJA INIMENE
Jacques Le Goff
See raamat kГµneleb keskaja inimesest, pakkudes kГјmme koondportreed, mille autorid on kГјmme kaasaja tuntumat medievisti. Kuid kas keskaja inimene oli Гјldse olemas? VГµi on tegemist abstraktsiooniga, mis on kaugel ajaloolisest tegelikkusest?
„Inimajaloo” definitsioon (ainuke mainimisväärne) pärineb poole sajandi tagant Marc Blochi ja Lucien Febvre’i sulest ja selle tähtsust ei tohi alahinnata. Aga kas nende „inimajalugu” on inimese või inimeste ajalugu? Sellele küsimusele vastab Lucien Febvre: „Inimene on ajaloo mõõt, selle ainus mõõt. Veelgi enam – selle olemasolu alus.” Aga ka: „Inimesed on ajaloo ainsad objektid – mitte inimene kui abstraktsioon: igavene, muutumatu, alati iseendaga identne, vaid inimesed nende ühiskondade kontekstis, mille liikmed nad on. Inimesed kui teatud kindlaid arenguetappe läbivate ühiskondade liikmed – erinevate eluülesannete, toimingute, huvide ja tõekspidamistega – sagivad ringi, põrkuvad, lähevad üksteisega vastuollu, sõlmides viimaks omalaadse kompromissi, modus vivendi, mida kutsutakse Eluks.”[1 - L. Febvre. Combats pour l’histoire. Paris, 1953, lk 103 ja lk 20–21.]
Inimene ja inimesed, kristliku lääne ühiskonna inimesed, keda vaadeldakse nende põhifunktsioonides (s.t kõige üldisemalt, kuid ka läbi nende sotsiaalse staatuse, tegevusala ja elukutse konkreetse prisma) otsekui keskaegsel diptühhonil, mille esimene pool kujutab kristluse imeväärset arengut 1000. aasta ja 13. sajandi vahel, samas kui teine pool maalib märksa rahutuma pildi hiliskeskajast, kus pöörlevad üheskoos kriisist haaratud minevikuilm ja renessanss kui uus keskaeg; kokkuvõttes elavad inimesed (nende elutingimused, uskumused, igapäevatööd) – selline on käesoleva raamatu sisu.
Inimene vГµi inimesed?
Enamik meie raamatu autoritest näib toetavat arusaama, et keskaeg oli küllaltki rikas erinevate inimtüüpide poolest. Näiteks Giovanni Miccoli eelistab kõnelda munkadest, mitte mungast. Milline kuristik lahutab 4.–5. sajandi provanssaali munki (Lérins’i asukad, Marseille’ püha Victor), kes lähtusid kõrbeisade orientaalsest mudelist, Cluny munki (alates 10. sajandist), 7.–8. sajandi iiri munki ning 12. sajandi tsistertslasi, püha Benedictust ja Joachimi Florisest! Üksindus või misjonitegevus, kehaline töö või mõttetöö, jumalateenimine palves ja liturgias või kristlaskonna teenimine sõdurmungana rüütliordu ridades, ristisõda, eremiidielu või kloostrielu: kui palju erinevaid valikuid! Siiski figureeris keskaja inimeste teadvuses ilma vähimagi kahtluseta eriline tüüp, munk kui kollektiivne persoon. Inimene, kes – individuaalselt või kollektiivselt – eraldub massist, et kogeda erilist suhet Jumalaga. Ehk – nagu ütleb üks arvukatest keskaegsetest definitsioonidest – munk on is qui luget, „too, kes nutab”; kes nutab omaenda ja teiste pattude pärast ning püüab palvetamise, meditatsiooni ja patukahetsuse