Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat
I. R. Tagarian
Tumedad hävitavad jõud on vägevad Atlantise väravad, iidseimad väepaigad Maal, üle võtnud. Kurus, kelle valduses on tuhandeid aastaid vanad teadmised, mille inimkond on unustanud, soovivad muuta Maa oma orjakolooniaks. Aimele paljastatakse uskumatu saladus – ta on ainus, kes võib muuta korraga kahe ajastu sündmusi ja takistada katastroofi, mis ohustab inimkonna püsimajäämist. Kui tüdruk sellest teada saab, on maailmal, mida ta tunneb, jäänud lõplikku kaosesse paiskumiseni 33 päeva. Neiu peab ühendama jõud sladusliku aadliku Nathanieliga. Maa ühest iidseimast rahvakillust pärit blond ja helesiniste silmadeg ajalootudeng ja kuningas Arthuri vereliini Egiptuse vaaraode dünastiatega ühendav mees leiavad ennast võitlemas mõjuka Vennaskonnaga, kes suudab iga nende liigutust ette aimata. Võidujooksus ajaga satutakse legendaarsetesse paikadesse ja esimeste tsivilisatsioonide jälgedele. Maailma lõppu saab ära hoida ainult iidse rassi teadmiste abil, kui leitakse kõik Atlanise väravad…
I.В R. Tagarian
Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat
TEA, INIMENE, ET SINA OLED
KГ•IKIDE ASJADE TIPP. AINULT
SU TEADMINE SELLEST ON
UNUNENUD
Smaragdtahvlid
Agnile, kellest sõltub minu maailma püsimajäämine
Armas ema!
Sa võid küsida, miks ei rääkinud ma sulle sellest varem. Miks räägin alles nüüd, kui sellest on möödas juba neli aastat. Ma lihtsalt ei saanud varem. Meie kõigi pärast ei saanud. Ma tean, et mu käitumine, mida ma ei saanud sulle siis paljuski seletada, tegi sulle tookord palju muret. Olen sulle väga tänulik, et usaldasid ja aitasid ka teadmata, miks ja mida ma teen. Igaüks poleks nii teinud. Sina tegid. Ma usun, et sa tegelikult tead juba, miks ma pidin seda tegema.
Me oleme alati üksteist usaldanud isegi siis, kui pole päris täpselt üksteise elude kõiki fakte teineteisele rääkinud. Tea, ükskõik, mis juhtuma peaks, ma pole kunagi soovinud sulle haiget teha. See oli ka põhjus, miks varjasin sinu eest neid asju nii kaua. Loodan kogu südamest, et maailm on valmis aru saama, mis tegelikult meie kõigiga toimub. Võimalik, et just sina saad oma elukutse ja oskuste tõttu seda kõigile rääkida. Võimalik, et just selle pärast sa oledki mu ema.
Sind armastav
Aime
17.В juuni 2012
Naine seisis seal, kus veel hetk tagasi polnud kedagi. Ta nahk läikles sinakalt loojuva päikese kiirtes. Aime oli tõstnud silmad kaevandilt, sest oli tajunud mingit muutust enda ümber. Naine oli pikk, kõrge, pead pikerguseks venitava soenguga, ta kandis imelikke lehvivaid, päiksekiirtes läbikumavaid rõivaid. Siia, arheoloogiliste kaevamiste segituhnitud alale ei tundunud ta kuidagi sobivat. Ometi oli naine seal – ühtaegu eemalolev ning samas kuidagi Aime suhtes huvi ilmutav. Aime tõstis pikast kummargilolekust pisut ringikäiva pea, raputas oma helevalgeid laubale langevaid juukseid ning eeldas, et naine kaob. On lihtsalt pikast päevast palava päikse all ja kaevandis kummargil olekust tingitud viirastus. Vererõhuhäire. Peapööritus. Oli enam kui kindel, et naine haihtub kohe õhku, sulab päikesevalgusesse, mis tema tagant paistes üha punakamaks muutus. Siin Maltal loojus päike suhteliselt kiiresti, kohe pidi valgusketas kaduma Tarxieni iidset monoliitkivimonumenti ümbritseva piirdeaia taha. Aime raputas end veelkord, tõmbas liivatolmuse töökinda käest ja hõõrus silmi, kaevamiskühvlike ikka veel teises käes. Naine seisis endisel kohal ning näis, et ta naeratas. Päiksekiired tema selja taga muutusid tuhmimaks, Aime ei eristanud hästi naise nägu, kuid talle tundus, nagu oleks naise silmad olnud mandlikujulised ja kannikesekarva.
Naine viipas talle käega ja pöördus ümber. Aime tõusis. Ta kloppis kollaka liivatolmu oma teksadelt ning pani kühvlikese kaevandi servale pintsli kõrvale, mille ta oli sinna juba jätnud kinnast käest võttes. Naine vaatas korraks üle õla Aime poole ning nüüd nägi neiu selgelt, et tal olidki violetset värvi mandlikujulised silmad. Aime pähe e