Ideaalne taies
Juhan Voolaid
Nõukogude ajal põgenes üksikule soosaarele tagakiusamise eest perekond. Nende eraldatus on aastakümneid olnud täielik ja neil pole aimugi, et Eesti on tänaseks iseseisev; veendumus, et sood ümbritsevas riigis elab nende peale hammast ihuv inimrämps, on püsiv. Nad kütavad ahju ainult öösiti ja kannavad ringi liikudes pea kohal spetsiaalseid varjukeid, et hoida end taevast varitseva vaenlase, lenduri eest. Pikaajaline üksindus on vorminud soosolijate vaateid elule ja välja kujundanud omapärase filosoofia. Kuid ometi ei ole nad üksi. Laugaste keskel, kusagil õige lähedal, elab veel üks veider olend, keegi, kelle jaoks on kärbse ja inimese saatus võrdse kaaluga. Ühel päeval vaikelu rebenebki, käima lükkuvad eripärased sündmused ning soosaarel sündinud noormees peab siirduma linna, et sealt ära tuua maailma kõrgeim kunstiteos, ideaalne taies. „Ideaalne taies” räägib loo erakordsest inimsaatusest. Raamatus heidetakse kõrvalpilk inimühiskonnale, hinnatakse „Kuu pealt kukkunu” vaatepunktist meile nii igapäevaseid asju, arutletakse laiemalt elu mõtte üle, uuritakse, mis on inimese arengu mehhanismideks ja jaotatakse inimkond kaheks: inimrämpsuks ja pärisinimesteks. See on seiklusjutt, kus leidub ohtralt pinget, küllaga mõtlemisainet ja ootamatuid arenguid. Juhan Voolaid (s. 1971) on Tartu kirjanik, hariduselt geograaf. Sahtlisse kirjutamist alustas ta varakult, ent esimene laiemat tuntust pälvinud raamat „Kullamäe lood” ilmus alles aastal 2012. Lasteraamat baseerus kirjaniku isa lapsepõlvemälestustel, sündmuskohaks Viljandi Uueveski linnaosa. Edasi tulid ajaloosugemetega seiklusjutt „Hokimängija Tartu linnamüüril” (2014) ning lühijuttudest koosnev ühiskonnakriitiline „Supergripp Anton” (Hea Lugu 2015). Juhan Voolaid huvitub fotograafiast, kodulinnas on korraldatud tema fotonäitusi ning poelettidelt võib leida tema pildialbumi „Aastaraamis Tartu” (2014).
Juhan Voolaid
Ideaalne taies
Mu pähklikestele,
Arbile ja Kiurile
1
Mullane jalg surus roostes labida maasse ning juurte raginal tekkinud aukudesse kukkusid kartulid. Töötaja kohal laiuvas lõputult sinises taevas ujusid üksikud pilved ja eemal sarapuuokste vahel laulis lühidalt vint. Oli tuulevaikne ja palav ning mööda noort päevitunud selga voolas alla higi.
Õuno oli umbes kahekümneaastane, pikemat kasvu noormees, kellel olid hallid silmad ja peas hele juuksepahmakas. Tema nägu katvat juustest veidi tumedamat jõhvhabet ei olnud eales aetud, rahulikud ja kindlad liigutused andsid märku tugevast füüsisest, mida oli vorminud elu vabas looduses. Nooruki selg oli lai nagu ukseplaat, käsivarred soonilised ja reied sitked ning seega oli kaevamine tema jaoks kergemat sorti töö, isegi lõdvestav. Ikka ja jälle tõstis ta välja mõne labidatäie pinnast, viskas kartulid auku ja ajas mulla tagasi peale. Labidavarre otsa maandus lepatriinu, Õuno silmitses putukat lähedalt, luges mustad täpid tiibadelt kokku ja puhus siis lepatriinu peale, nii et see oli sunnitud arusaamatutel põhjustel puhkenud tormi eest pagema. Jälle surus jalg labida maasse ja kartulimaale tekkisid uued, ebakorrapäraselt paiknevad augud. Põld ei olnud sugugi suur, paarkümmend meetrit ühtpidi ja veidi rohkem teist, kolmest küljest ümbritses seda mets ning neljandas seisis vanuse tõttu halliks tõmbunud laastukatusega palkmaja. See madal ehitis sobis oma pragunenud palkide ja sammaldunud katuseservaga metsa alla suurepäraselt, olles loodusesse justkui sisse kasvanud. Maja nurga juures oli tumepruun roostetanud veetünn, seinal räästa all rippusid kaks sibulavanikut, mille kõrvale toetus pikavarreline puupulkadega reha. Vint vidistas jälle kiirelt ja segaselt, olles omamoodi metsavahiks, kes hoiab siinsetel paikadel pilgu peal. „Siit-siit-siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk!” kõlas selle pisikese sinipäise linnu laul sarapuuoksalt, noormees tõstis juba labida, et see jälle mulda torgata, kuid just selsamal hetkel kostis kusagilt üsna lähedalt mada