Ilma näota ohver
Stefan Ahnhem
Fabian Riski krimisarja avaosa „Ilma näota ohver“ on kriipiv põnevik ülimast kättemaksust. Krimiuurija Fabian Risk on naise Sonja ja kahe lapsega Stockholmist ära kolinud, et alustada puhtalt lehelt mehe kodulinnas Helsingborgis. Mehe plaan veeta päikseline suvepuhkus enne uuele töökohale asumist nurjub, kui ta kutsutakse uurima jõhkrat mõrva. Ohvriks on Riski endine klassivend Jörgen Pålsson, kelle surnukehal puuduvad labakäed. Üsna pea leitakse veel klassikaaslasi mõrvatuna ning Risk peab ajaga võidu jooksma: kas nad suudavad mõrvari tabada enne, kui kõik klassikaaslased minevikupattude pärast surevad?
Originaali tiitel: „Offer utan ansikte“
„Victim without a Face“
Autor: Stefan Ahnhem
Originaali autoriГµigused: В© Stefan Ahnhem 2014
Originaali kirjastaja: Salomonsson, Stockholm
Published by agreement with Salomonsson Agency.
KГµik Гµigused tagatud. See raamat on autorikaitse objekt ja seda raamatut ei tohi paljundada ega levitada mingil moel ei kaubandusvГµrgus ega ka kuidagi teisiti ilma kirjastaja nГµusolekuta.
TГµlge inglise keelest Karel Allikas
Toimetaja Tiina Vihmar
Kaanekujundus Andres Handsmitt
KГјljendus Sven Elur
TГµlge eesti keelde В© Helios kirjastus OГњ
Г•igused teose levitamiseks Eestis kuuluvad Helios kirjastusele.
www.helios.ee
Helios kirjastus 2017
ISBN 978-9949-610-28-0
ISBN 978-9949-610-45-7 (epub)
PROLOOG
Kolmandal päeval tänasest
TEMA PALJALE KÕHULE laskus vares ja vajutas oma teravad küünised ihusse. Paaril esimesel korral, kui see juhtus, ärkas ta linnu raskust tundes üles. Tal õnnestus vares lendu ehmatada ning eemale peletada. Seekord lind ennast nii kergesti häirida ei lasknud, vaid jäi veendunult paigale, taarudes tema peal ringi ning muutudes üha näljasemaks ja kannatamatumaks. Oli vaid aja küsimus, mil vares teda tükk tüki haaval nokkima hakkab. Ta karjus nii kõvasti, kui suutis, kuni vares viimaks temast lahti laskis ja kraaksudes minema lendas.
Esialgu arvas ta, et kogu toimuv on vaid luupainaja ning kõik saab korda niipea, kui ta üles ärkab. Silmi avades tajus ta aga üksnes pimedust. Tema silmad olid kinni seotud. Kerge, soe tuulepuhang andis mõista, et ta on lageda taeva all ning lebab alasti mingil kõval ja külmal pinnal, sirakile tõmmatud nagu mõnel da Vinci anatoomilisel joonistusel. Seda teadis ta kindlalt, kuid see oli ka kõik. Peale selle oli tema peas vaid hunnik küsimusi. Kes oli ta siia toonud, ja miks? Ta püüdis uuesti oma jäsemeid vabaks sikutada, kuid mida rohkem jõudu ta rakendas, seda sügavamale randmetesse ja pahkluudesse torkasid teda kinni hoidvatest rihmadest välja turritavad teravad kidad. See tunne lõikus temasse nagu kuum nuga võisse. Talle meenus üheksa-aastasena hambaoperatsioonil läbi elatud piinav valu, mis algas, kui katsed veenda hambaarsti, et novokaiin ei mõju, läbi olid kukkunud.
Ometi ei olnud see praeguse valuga võrreldav. Tavaliselt tuli valu ühe korra päevas, liikudes lainena üle kogu tema alasti keha. Aeglaselt, sageli mitu tundi järjest, puuris valu end temast läbi nagu keevitusleek. Mõnikord valu peatus järsku, et siis sama ootamatult tagasi tulla, ja mõnikord valu ei tulnudki. Ta oli veetnud tunde, mõistatades selle valu põhjuseid. Oli seal keegi, kes teda piinas? Milliste vahenditega seda tehti? Nüüdseks oli ta aga loobunud sellest sotti saamast ja suunas kogu oma energia kohutava agoonia talumisele.
Abi paludes karjus ta nii valjusti, kui suutis. Teda rabas, kui väetilt kostus tema hääl, ning ta proovis teist korda, püüdes seekord rohkem jõudu kasutada. Kaja vaibudes kuulis ta sellest oma meeleheite kiunuvaid noote kangekaelselt esile tükkimas. Ta andis alla. Mitte kedagi ei olnud teda kuulamas. Mitte kedagi peale varese.
Ta ketras sündmuste jada oma vaimusilmas, kuigi oli juba järje kaotanud, mitmendat korda ta seda tegi. Ehk jäi tal märkamata mõni väike detail, midagi, mis annaks vastuseid. Kodust oli ta lahkunud tol hommikul veidi pärast kuut, enam kui nelikümmend viis minutit enne oma vahe