Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid
Elaine Mazlish
Käsiraamat, mida on nimetatud ka lapsevanemate Piibliks ning mis annab juhiseid, kuidas suhelda oma teismelise lapsega, on suurepäraseks lugemismaterjaliks mitte ainult lapsevanematele, vaid ka õpetajatele, sotsiaaltöötajatele ja kõigile lastega kokkupuutuvatele isikutele. Ehkki oleme poliitiliselt vabad juba pikemat aega, näitab see raamat, kuidas olla vaba iseenda sees – kuidas austada ennast, oma perekonda ja kaasinimesi, suheldes nendega vabadele inimestele omasel väärikal moel.
Adele Faber, Elaine Mazlish
Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid
Tänuavaldused
Lesli Faberile ja Robert Mazlishile, meie kodustele nõuandjatele, kes olid meil alati varnast võtta paremat fraasi või värsket mõtet soovitamas ning julgustamas.
Carlile, Joannale ja Abram Faberile, Kathyle, Lizile ja John Mazlishile, kes on oma olemasoluga meid rõõmustanud.
Kathy Menningerile, kes ülima täpsusega organiseeris meie käsikirja trükkimist.
Kimberly Coe’le, kes meie kriipsujukude ja kritselduste põhjal joonistas lastest ja vanematest sellised pildid, mis meile esimesest silmapilgust meeldima hakkasid.
Robert Markelile, kes meid raskel ajal toetas ja meile teed valgustas.
Gerard Nierenbergile, sГµbrale ja nГµuandjale, kes jagas lahkelt meile oma kogemusi ja kompetentsi.
Vanematele meie töötubades, kes andsid oma panuse kirjalike märkmete ja karmi kriitika näol.
Ann Marie Geigerile ja Patricia Kingile, kes pГјhendasid end meile siis, kui me seda vajasime.
Jim Wade’ile, meie toimetajale, kelle vaibumatu optimism ja raamatu kvaliteedi eest hoolitsemine muutsid koostöö temaga naudinguks.
Dr Haim Ginott’le, kes juhatas meile kätte tee, kuidas lastega uutmoodi suhelda. Tema surmaga kaotasid maailma lapsed ühe suurima nende eest võitleja. Ta elas selle nimel, et „laste hinged ei saaks enam kunagi kriimustatud.”
Kiri lugejatele
Hea lugeja, kirjutada lastevanematele suhtlusoskuste käsiraamatut oli viimane asi maailmas, mida me arvasime võivat teha. Iga lapse ja vanema suhe on väga ainulaadne ja isiklik. Mõte, et annaksime kellelegi juhtnööre, kuidas taolistes lähedastes suhetes rääkida, tundus meile kohatu. Oma esimeses raamatus Vabanenud vanemad /vabanenud lapsed[1 - Liberated Parents /Liberated Children, New York, Avon, 1975, ei ole eesti k. ilmunud (tõlk.)] püüdsime vältida õpetamist ja jutlustamist. Meil oli oma lugu rääkida. Aastad koostööd koos meie seast lahkunud lastepsühholoogi dr. Haim Ginott’iga mõjutas meie elu sügavalt. Olime veendunud, et kui jutustame lugejatele, kuivõrd uued oskused muutsid meid ennast ja lastega suhtlemist, siis suudavad ka nemad mõista seda iva, mis peitub erinevate tehnikate taga ning leiavad enda jaoks inspiratsiooni.
Mingil määral see nii ka toimis. Paljud vanemad kirjutasid meile sellest, kui uhked nad on saavutuste üle, mis neil õnnestus kodus ellu viia pelgalt meie kogemustest lugedes. Kuid oli ka teistsuguseid kirju, mida kõiki läbis sarnane palve: sooviti järgmist raamatut – raamatut, mis sisaldaks „näiteid”, „praktilisi ülesandeid”, „rusikareegleid”, raamatust väljarebitavaid „meelespea lehekülgi”, materjale, mis aitaksid sammhaaval uusi võtteid õppida.
Mõne aja vältel kaalusime seda ideed tõsiselt, aga meie esialgne vastuseis käsiraamatu tegemisele sai võitu ning me panime kirjutamise mõtte kalevi alla. Lisaks sellele olime väga hõivatud loengutesarjaks vajaminevate ettekannete ja seminaride ettevalmistamisega.
Järgnevate aastate jooksul sõitsime mööda riiki, viies läbi seminare, mis olid suunatud vanematele, õpetajatele, koolijuhtidele, tervishoiutöötajatele, teismelistele ja lasteaiatöötajatele. Kõikjal, kuhu läksime, jagati meiega isiklikke kogemusi uute suhtlusmeetodite kasutamisest. Inimesed jagasid meiega oma kahtlusi, pettumusi ja entusiasmi. Olime neile tänulikud nende avatuse eest ning õppisime neilt kõigilt. Meie arhi