Globaalne majandus
Erik S. Reinert
Kas nad hoiavad meid meelega vaesuses? Selle küsimuse esitas Reinertile aastaid tagasi üks Tansaania parlamendi liige, viidates tingimustele, mille alusel Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond ning arenenud riigid nagu USA arengumaadele toetust annavad. Reinert, kes on nii majandusteadlase kui nõustajana olnud seotud rea arenguriikidega, on oma kogemuste põhjal sunnitud nentima, et vaestele riikidele antav vaesuse sümptomeid leevendav kuid mitte vaesust vähendav abi võib tulla nii Lääneriikides valitsevast teadmatusest kui ka kaalutletud õelusest – soovist arendada oma majandust teiste riikide arvelt. Reinerti raamat on hoiatus neile, kes toimivad majandusteadlaste sõnade ja mitte nende tegude järgi. Nagu majandusajalugu näitab, on hästi läinud nimelt neil riikidel, mis on oma majanduspoliitikas järginud mitte filosoofide või majandusteadlaste nõuandeid vaid juba rikkuse saavutanud riikide praktikat. Reinert uurib erinevate riikide majandusliku edu ja ebaedu põhjuseid, analüüsides, miks voolab kapital välja riikidest, kus seda kõige rohkem vaja läheb, koondudes riikidesse, kus seda on juba piisavalt.
Erik S. Reinert
Globaalne majandus Kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad
Eessõna eestikeelsele väljaandele
Ilmselt mäletavad paljud eestlased 2004. aasta 30. aprilli õhtut. Keskööl, 1. mail 2004, said Eestist ja mitmest teisest riigist Euroopa Liidu liikmed. Eestile tähendas see, et nõukogude aeg ja kommunistliku plaanimajanduse utoopia on viimaks tõesti lõppenud. Nimetatud utoopia oli aja jooksul – näiteks isikuvabaduste mõttes – omandanud juba düstoopia aspektid. Eesti ja teiste nüüdseks Lääne ühiskonda jõudnud endiste Nõukogude liiduvabariikide tulevik paistis helge: poliitilised vabadused ja tarbimisühiskond olid käeulatuses, puudus ja toidunormid näisid olevat minevik.
Mina veetsin selle õhtu rahvusooperis Estonia ja hiljem pidulikul vastuvõtul. Kuid just seal turgatas mulle pähe, et lisaks Balti ja teiste riikide Euroopa Liitu astumise tunnistamisele, osalesin ma ilmselt ka niisuguse Lääne-Euroopa heaoluriigi, nagu meie teda tunneme, matustel. Berliini müüri langemisest möödunud viisteist aastat olid toonud majandusliku šokiteraapia ja kiire deindustrialiseerumise kogu endisesse Nõukogude Liitu. 2004. aastal tähistas töölise eurone tunnipalk Eesti kontekstis „edu”, samal ajal kui viis kuni kümme korda suurem palk Frankfurdis märkis Lääne-Euroopa kontekstis „läbikukkumist”. Piiride avamine massilisele tööjõurändele deindustrialiseeritud EL-i perifeeriast, ja sealne reindustrialiseerimise täielik puudumine pidid ilmselgelt hakkama mõjutama ka Lääne palkasid. Paljudel lääneeurooplastel hakkavad palgad ilmselgelt vähenema. Polnud selge, mis juhtub Balti riikide palkadega, kuid eksisteeris võimalus, et uute liikmesriikide palgatõus ei kompenseeri Lääne kaotusi ning et kogu see laienemisoperatsioon võib luua palgatöötajatele olukorra, kus kaotavad kõik.
Üheksa aastat hiljem, nende ridade kirjutamise ajal, on Balti riigid pidanud kogema tõsiseid majandusraskusi. Tänu oma tehnoloogilistele teadmistele ja heale tehnoloogiapoliitikale on Eestil läinud naabritest paremini. Lätis näitavad rahvaloenduse esialgsed tulemused rahvaarvu kahanemist 2,3 miljonilt 1,9 miljonile vaid mõne viimase aasta jooksul. Lätis on üsna üldine veendumus, et riik on astunud ühest ebarealistlikust utoopiast teise, kommunistlikust neoliberalistlikku. Isikuvabaduste mõttes (kodanikuõigused) on neoliberaalne utoopia kohe kindlasti parem, kuid mis puutub vabadust inimeste põhivajadused täitmata jätta, ei ole suhtumine nii selge. Eri määral on kõik Balti riigid kogenud „destruktiivse hävingu” jada, mis iseloomustab perifeersete piirkondade kapitalismi, kui (selle) majandust tabab šokk: algsele deindustrialiseerimisele, mis algas Berliini müüri langemisega, järgnes põllumajanduse lagunemine (põllumajandussektori allakäik) ja viimaks rahvaarvu kahanemine.
Se