Muusa

Katrin Oja

„Muusa“ on emotsionaalselt intensiivne ja psühholoogiliselt nüansirikas lugu kaasaegsest muusast ja tema kunstnikust. Maya kohtab konfliktset fotograafi Sebastiani, kes klammerdub tema külge nagu päästerõngasse oma aina edukama kunstikarjääri tormisel merel. Maya silmade läbi jutustatud lugu räägib nende antagonistlikust, ent mõlemale osapoolele hädavajalikust suhtest, mis rebib nad läbi näituseavamiste, veidrate koosolemiste ja lugematute fotosessioonide keerise. Selles kaoses sünnib Mayas muusa nii nagu Sebastianis sünnib kunstnik, kuni ühel päeval ei ole Mayal enam midagi anda. Katrin Oja esimene romaan „Muusa“ oli äramärgitud töö Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistlusel. Katrin lubas kirjanikuks hakata seitsmeaastaselt, kui ta kirjutas vanaema õhutusel oma esimese raamatu kosmonaut Ludvigist. Siiani on Katrin avaldanud esseesid, kolumne, artikleid ja intervjuusid erinevates lehtedes ning ajakirjades; ta on innukas lugeja, lektor, toidufänn ja doktorant.

Katrin Oja

Muusa

Aitäh …

… vanaemale ja vanaisale, Suveliblika luulevõistluste eest.

… emale armastuse eest.

… isale vankumatu veendumuse eest, et maailma on võimalik parandada.

… õele, tänu kellele ma ei ole kunagi maailmas üksi.

… Oliverile, Renéle, Markole, Liisile, Evele ja teistele sõpradele innustuse eest.

Ja kõige olulisematele: Siimule selle eest, et ta näitas mulle, et ka argipäevades on maagiat, ja Karl Rudolfile selle eest, et ta õpetas mulle, et ma ei olegi iseenda maailma naba.

Sama hingetõmbega ka maani kummardus talentidele, kelle imetlusväärsed elud ja looming selle loo sündimisele kaasa aitasid ja kelle annetel ei ole piire: Leonard Cohen, Salvador ja Gala Dali, Philippe ja Nush Éluard, Max Ernst, Caleb, Natahan, Jared ja Matthew Followill aka Kings of Leon, Richard Avedon, Philippe Halsman, Irving Penn, Norman Jean Roy, Sylvie Blum, Pablo Picasso, Dora Maar, Yousuf Karsh, Edward Steichen, Diane Arbus, Imogen Cunningham, Walker Evans, David Bailey jpt.

Proloog

Kui Erik ärkas, oli maailm säravvalge ja hangedesse mattunud. Just nagu tol päeval, kui ta esmakordselt Mayaga kohtus – kui tema sõber Paul, madalama kaliibriga luuletaja, oli Mayaga ateljeesse ilmunud ja seejärel mõne tunni pärast lahkunud, Mayat kaasa võtmata.

„Sümboolne ja sobilik,” mõtles ta omaette.

Sellest oli juba nädalajagu, kui Erik kohtas oma viimasel näitusel Norat, ja nüüd oli aeg edasiliikumiseks küps.

Ehkki ta ei olnud päris kindel, kuidas Maya sellele mõttele reageerida võiks, oli ta ometi võrdlemisi veendunud, et suuremat pahandust sellest ei tule. Maya … Maya oli tema meelest ideaalne kaaslane. Andestav, imeline ja empaatiline, aga alati ohutust kaugusest. Maya ei olnud teda kunagi armastanud. Ta ei armastanud kedagi. Maya, nagu Erik arvas, armastas Kunsti. Ja Armastust. Erik ei uskunud, et Maya süda oleks tema otsustest suures ohus. Ja mis puudutas ülejäänut, siis selle eest kavatses ta hoolitseda, Maya nii-öelda headesse kätesse edasi anda.

Ta oli selle peale nädal aega mõelnud. Valinud ja vaaginud. Kaalunud, kes oleks Mayat väärt, kellele teda kõige enam vaja oleks ja mida Maya ise võiks tahta. Seda viimast ei olnud Maya käest mõtet küsida. Nii paljus oli ta kindel. Maya oleks naeratanud, tähendusrikkalt silmi pööritanud ja mõnd oma viimase aja lemmiktalismani silitades öelnud, et tal on kõik olemas, et ta sooviks vaid iseennast paremini tunda või et soovidest liiga valjul häälel kõnelemine on halb enne. Niisiis oli ta ise mõelnud ja tänaseks säravvalgeks päevaks oli tal lühendatud nimekiri kandidaatidest olemas.

Esimene Maya uutest võimalikest kodudest võiks olla Anna klaasist ja betoonist majamürakas mere ääres. Anna oli tunnustatud režissöör, kes tegi indie-filme, ja selles, iseenesest vastandlikus tiitlis seisnes ka tema suurim eelis. Tiitli esimesest osast tulenes majamürakas mere ääres ja teisest Mayale sobiv meelelaad. Anna jumaldas Mayat. Maya meelest oli Anna ilus ja väga osav armastaja. Viimane oli