Päikseta paradiis
Marek Kahro
Uku Ratt vihkas juute, vabamüürlasi, sante, venelasi, neegreid, muhameedlasi, hiinlasi ja sotsialiste – kõige enam aga homosid. Ta olevat kunagi ühe kaheksateistaastase homopoisi auto peale võtnud, oma garaaži viinud ja seal kõvasti „töödelnud”. Viimaks olevat ta sinikalisele poisile harjavarre pärakusse torganud. Marek Kahro romaan „Päikseta paradiis” on ilukirjanduslik sissevaade homoseksuaalsesse subkultuuri. Raamatu tegevus leiab aset Tartu ülikoolis, Supilinnas, Zavoodis ja muudes Tartuga seotud tuntud paikades. Kahro eelmine romaan „Kaljud ja kameeleonid” saavutas kirjastuse Tänapäev 2010. aasta romaanivõistlusel III koha.
Marek Kahro
Päikseta paradiis
Rasmusele
1
Mulle ei meeldi habet ajada. See hommikune tüütus! Jõledaim kõigist rutiinsetest protseduuridest, mis tuleb pärast voodis vedeldud öötunde läbida, et saaksin ennast endiselt tsiviliseeritud inimeseks nimetada. Esmaspäev, kolmapäev ja reede on tavakohased päevad, kui võtan ennast kokku, suskan unerähmas silmanööbid peeglisse ning veendunud nina ja kõigi teiste tähtsate organite olemasolus, haaran sügavalt hinge tõmmates žileti. Käin sellega siis näo üle, vahel tigedalt, vahel poolsegase kergendusega – sest mulle ei meeldi ka habe. Kuulun nende hulka, kellele habe lihtsalt ei sobi. Jeesusele või hevimehele ehk sobib, kuid mina pole see ega teine.
Üks kauge reedehommik, kui kasututest karvadest taas vabanesin, meenub aga ikka ja jälle, tõuseb valgusrikka mälestusena sügavalt udust nagu noorkuu, mis peitub korraks pilvemähisesse ning paistab seejärel uue väega üle kõnnumaa, hõõrudes läikima tuhmid vaod ja õnarused, paljad nõlvad ja soised võssakasvanud orud. Nõnda võib end mällu vajutada vaid eriline hommik.
Olin esimest korda ööbinud Nupsu juures. Tagantjärele näib kriipsuke kummaline, et ma polnud varem temaga ainsatki ööd veetnud, ehkki meie tutvus oli juba pikemat aega kestnud. Mul polnud žiletti kaasas, mistõttu Nupsu laenas oma. Mäkerdasin alanäo koheva vahuga kokku ning tegin esimese tõmbe, kui haljas tera mu naha kõvaduse proovile pani.
„Kurat küll!”
„Mis juhtus?” hüüdis Nupsu, kui tema kitsavõitu vannituba vandesõnadest kõmises.
„Ma lõikasin sisse.”
„Žiletiga?”
„Jah.” Hakkasin kohe väikest haava paremal põsel külma kraaniveega uhtma. „Milline mõttetu verevalamine!”
Nupsu ilmus vannitoalävele, nägu nalja täis. Puusade ümber seotud punase-valgekirju rätik ning märjad, imalalt šampooni järele lõhnavad juuksed reetsid tema äsjast duši all käiku. Ta vaatas haava üle ning avastanud, et minu lärm oli suurem kui vigastused väärt olnuks, haaras ta žileti enda kätte ning kündis sellega hellalt üle mu parempoolse kõrrepõllu.
„Sa pead oma ilusa näoga õrnemalt ümber käima,” ütles ta seejuures.
Tol hommikul ajas ta mul ise habeme Г¤ra. Ma ei osutanud vastupanu. TГјГјtus muteerus mГµnuks. Kui mu pГµsed olid puhtad ja siledad, andis Nupsu neile allkirjaks laksuva suudluse.
Mnjah, see oli tõepoolest eriline hommik, mis hiilis naha alla ja mälusalve. Imeilus hommik kontrastiks eelnevale vaenuga tõrvatud õhtule. Olin vanematega lõpparve teinud. Nad said minust, oma häbist, lahti. Selleks kulus ainult mõni käre sõnake ja peotäis pisaraid.
Ja üks öö hiljem avastasin vannitoa piimjas valguses, kui tõsiselt ma seda meest enda kõrval ikkagi armastan. Piisab ainsast hetkest ja inimesest, et õhust pisut tihedama kerega õnnehaldjad akna taha koguneksid ning seal laulu valla lööksid.
Tollest hommikust on möödas neli aastat.
2
See sügis pidi tulema teisiti. Tosina aasta jagu 21. kooli pinkide nühkimist jäi seljataha, silmapiiril terendas uus haridustempel, uus linn, uued inimesed. Uus elu. Mäng, mis polnud mind ühegi trumbiga õnnistanud, sai läbi ning saabus värskete kaartide jagamise aeg. Püüdsin pealetükkivat elevust, mis põues nagu võidulipuke plagises, perekondlikel koosviibimistel kiuslikult maha suruda. Ma ei tahtnud, et mind rõõmsana