Südamehääl

Barbara Cartland

Sabina dilemma – kas südamehääl või kohusetunne? Noor kaunis ja armunud Sabina Wantage on kihlatud lord Thetfordiga, keda kardab, aga sellegipoolest on valmis tema naiseks saama, kuni kohtub Micheliga – nägusa ja romantilise noore mustlasega. Naist tabab kirglik armupalang – ning tal tuleb valida südamehääle ja kohusetunde vahel. Sabina dilemmast, mis leiab lahenduse luksusliku Monte Carlo eksootilises elukeerises, kujuneb kaasakiskuv lugu.

Esimene peatГјkk

„Neetud, venime kui surnuvoor.”

Sabina lausus need sõnad valjusti ja pahvatas seejärel oma hääle kõla peale helisevalt naerma. See, kuidas ta tegi järele mõisahärra üsna kuuldavalt pomisetud sõnu, kui see oma tütart piki vahekäiku laulatustseremooniale juhatas, ajas ta õed paratamatult itsitama, kuigi papa oleks olnud kurb vanima tütre teravmeelsusest teada saades.

Aga öeldu vastas praegu siiski tõele, sest vana ja krigisevat troskat mööda konarlikke teid vedavad hobused tundusid liikuvat aina aeglasemalt. Sabina vaatas läbi hädasti puhastamist vajava akna välja. Oli pimedamaks läinud ning nähtavale olid ilmunud tähed, mis merepinnalt vastu helkisid.

Peale arvukaid viivitusi ja õnnetusi tundus talle, et ta ei jõua ealeski Monte Carlosse, aga samas oli see mõte naeruväärne.

Sabina tundis rahulolu, kui vaatas merele kaugel allpool ja puude tumedatele varjudele, mis taeva taustal tundusid eksootilised ja kummaliste kujudega. Ta oli Prantsusmaal. Ta liikus lähemale kohale, mille külastamisest ta veel paar kuud tagasi unistadagi ei söandanud.

„Tänu jumalale, ma olen üks õnnelik tüdruk!”

Sabina lausus need sõnad sosinal ja hakkas siis taas naerma. Kui naeruväärne temast iseendaga rääkida! Kõik peaks teda sama hulluks kui seda ullikest poissi kodukülas, kes nüril pilgul kõveratel külateedel hulkudes oli oma kõrge häälega tüdrukut hirmutanud.

Kui kaugeina tundusid nüüd Cobbleford ja Gloucestershire ja siiski oli ta alles mõni päev tagasi sealt lahkunud. Praegu istub pere ilmselt elutoas, olles juba ammu lõpetanud lihtsa eine, mida papa jonnakalt õhtueineks nimetas, kuigi mamma sellele kui õhtusele söömaajale viitas.

Tüdrukud on kindlasti ametis – Harriet pusib oma tikkimistöö kallal, mis kutsus kõigil, kes seda nägid, esile imetlushüüded, samas kui Melloney, vaeseke, õde visalt, kuid ebaõnnestunult järgida püüdis. Angelina võib ehk olla klaveri taga – papale meeldis kuulata, kuidas tal klaveritunnid edenesid – ja Claire on voodis, sest enne viieteistkümnendat eluaastat ei lubatud neil kellelgi õhtusöögiks üles jääda.

Mamma istub oma lemmiktoolis, lambivalgus kenadelt juustelt tagasi peegeldumas, kullakarva juuksed hallisegused. Ja papa, kui ta on pühapäevase jutluse juba valmis saanud, tuleb kabinetist, seab end kolde teise serva mamma vastu ning ühineb vestlusega. Rääkida on paljudest asjadest, kuigi nad on olnud niigi terve päeva koos ja võib-olla ütleb keegi neist just praegusel hetkel: „Huvitav, kuidas Sabinal läheb ja kas ta on juba Monte Carlosse pärale jõudnud?”

Kui nad vaid teaks, mГµtles Sabina. Kui kohkunud oleks papa, kui ta teaks, et ta ei ole Monte Carlos, vaid reisib ihuГјksi troskaga ringi! Aga ta ei saanud tГµepoolest sinna midagi parata.

Kui preili Remington Nice’is rongist maha astudes jalaluu murdis, oli Sabinale üheks häbiväärseks hetkeks tundunud, nagu oleks see kõik mingi kurja deemoni trikk, et ta vaid sihtpunkti ei jõuaks. Aga mõni hetk hiljem oli ta oma isekusest väga kohkunud, kui püüdis hakkama saada saginas, mille õnnetus esile kutsus.

Preili Remington, kes oli piiskopi nõbu ja sobilikus vanuses, sest muidu poleks teda kunagi usaldatud Sabinale saatjaks, oli neiu arvamuse kohaselt end väga rumalasti üleval pidanud. Ta oli karjunud ja nutnud ja siis sootuks minestanud, nii et Sabinal oli kulunud palju vaeva, et naist nuusksoola, külma kompressi ja kõige tipuks sulgede põletamise abil naise nina all ta tagasi teadvusele tu