Ei maa ega meri
Anne von Canal
Kui mitu korda jaksab üks mees oma elus kannapöörde teha ja uuesti alustada? Nüüdsel ajal esineb ta Lawrence Alexanderi nime all ristluslaevadel, lahutades kergete klaveripaladega reisijate meelt. Ühel päeval aga toob ootamatu teade meelde varasemad eluetapid: lapsepõlve ja nooruse Laurits Simonsenina Stockholmis, suurkodanlikus peres, lootuse saada kuulsaks pianistiks, selle purunemise, abiellumise Siljaga, kelle vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Kümnendal pulma-aastapäeval aga selgub üks tõsiasi, mille peale Laurits katkestab suhted oma vanematega ning otsustab koos naise ja kooliminekueas tütar Liisiga kolida Tallinnasse. Uus elu hiljuti taasiseseisvunud Eestis hakkab kenasti sujuma, kuni saabub saatuslik septembriöö 1994… Anne von Canal (snd 1973) on õppinud skandinavistikat ja germanistikat, tõlkinud norra ja rootsi keelest ja tegutses kümme aastat kirjastusalal, enne kui pühendus kirjutamisele. „Ei meri ega maa” on tema debüütromaan, mis on pühendatud parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäevale. 192 lk
Anne von Canal
Ei maa ega meri
Tilmanile
On vaikus seal, kus ükski hääl ei levi, külm haud on seal – see sügav-sügav meri.
    Thomas Hood „Vaikus”
Ma valisin vale põgenemistee. Ebamugavalt ringi minnes jõudsin täpselt sellesse punkti, kus olin juba olnud, ning õudustundele, et pean seal elama, lisandus kurnatus, mille too reis kaasa tõi.
    Fernando Pessoa „Rahutuse raamat”
„Mayday, mayday.”
„Are you calling mayday? What’s going on?”
Kahin. Ei mingit vastust.
„Can you reply?”
„Yes. Good morning. Kas te saate minust aru?”
„Jah. Ma saan teist aru.”
„Hästi. Meil on siin probleem. Tugev kreen. Arvan, et 20 kuni 30 kraadi tüürpoordis. Kas te saate meile appi tulla?”
„Kas saate anda oma koordinaadid?”
Ragin.
„Meil on blackout. Me ei saa neid praegu määrata. Ma ei oska öelda.” Mees räägib kiirelt. Ta hääl kõlab närviliselt.
„Okei. Selge. Otsime teid ise üles.”
Möödub viis minutit.
„Hallo! Kas te tulete meile appi?”
„Raske on siit teie asukohta määrata. Kas te näete meid?”
„Jah. Me kuuleme teid. Meil on blackout…” Vaikus. Siis: „Ma teatan nüüd meie koordinaadid…” Kahin.
„Umbes 58° põhjalaiust. Ja…”
„Hallo? Kas te kuulete mind?”
„Jah. Niisiis 59° ja 22 minutit.”
„Selge. Ja pikkus?”
Kahin.
„21° 40ʹ idapikkust. Siin on hullusti. Tõesti hullusti on nüüd,” hüüab mees.
„Me oleme tulemas.”
„Jah…”
„Hallo! Kas te kuulete veel meid? Kas te kuulete meid?”
Mingit vastust enam ei tule.
MГµni minut hiljem kaob laev rannavalve radari ekraanilt.
Ellujäänud räägivad, et õhkkond pardal oli olnud ülemeelik, kuigi paljud reisijad olid jäänud merehaigeks ja oma kajutitesse tõmbunud. Tantsutrupp esines, hoolimata tugevast lainetusest, meelelahutaja laulis keskööni ja karaokebaar oli rahvast täis.
Head tuju tabas esimene hoop. Laev rappus. Mõne minuti pärast järgnes teine tugev raputus. Keegi ütles: „Nüüd rammisime küll jäämäge.” Ümberringi naerdi.
Siis korraga käis ruum kummuli.
Toolid lendasid, külmik läks liikvele, riiulitelt sadasid alla klaasid ja tõukasid baaridaami pikali.
Vallandus paanika.
Enam polnud olemas ei lage ega pГµrandat.
Autotekist allpool tungis vesi jõuga sisse igast avausest, mille vaid leida suutis. See haaras inimesi une pealt ja põgenemisteelt. Kui mitte mõistus, siis instinkt ajas pääsemist otsijad ülespoole.
Uksed langesid igaveseks kinni ja pikad koridorid kajutitega muutusid ületamatuteks kuristikuõõnteks. Kõikjal hõiklesid ja nutsid inimesed.
Lambid vilkusid veel mГµne korra ja kustusid siis. Karjumine valjenes. Otsekui oleks kogu lootus veel valguse kГјlge klammerdunud.
Ööpimeduses, märatsevas tormis, ajas sini-valge laev kell 01.48 nina viimast korda püsti ja uppus siis vähem kui tunni ajaga valju ohke saatel. Koos temaga kadusid kõikide pardale jäänute soovid ja unelmad, igatsused, mured, hirmud ja