Savimäe

Rein PГµder

Pealinnas elav tõlkija Sven saab päranduseks Lõuna-Eestis asuva talu, kus ta on vaid korra elus käinud. Esialgu näib see talle ning ta abikaasalegi igati sobivat nii suvekoduks kui ka rahulikuks kirjanduslikuks tööks. Kuid varsti selgub, et koos pärandusega on Sven saanud enda kanda ühe talu minevikuga seotud mõistatuse, mille pärandaja on talle justkui edasiseks lahendamiseks ja kirjapanekuks usaldanud. Ent see pole veel kõik – talul on ka kaasajal üllatusi varuks. Ja need tulenevad tõsiasjast, et Savimäe talu asub otse järve ääres, kust kulgeb riigipiir Venemaaga.

Rein PГµder

Savimäe

ESIMENE OSA. MAJA

ESIMENE PEATГњKK. Г•htu

Nõlvakust laskumisel lülitus automootor iseenesest välja, justkui teada andes, et pikk sõit on lõpuks otsas, ja edasi veeres masin juba puhtast inertsist, jäädes pidama hämarale taluõuele, kus kõrge niitmata hein end aeglaselt rataste ümber mässis. Avasin autoukse ja astusin välja. Mu vastas süvenevas õhtupimeduses oli elumaja, massiivne kelpkatusega hoone, aknad nagu pimeda silmad otse mulle vastu kaemas. Muidugi ei saanud siin kedagi olla minu saabumist ootamas.

Mul tuli tükk aega seista, et selle harjumatu vaikusega kohaneda. Siis hakkasin kuulma puude kohinat õhtuvaikuses. Puid oli majaümbruses rohkelt, see lõi kohe usaldusliku tunde. Niipalju kui puude tõttu võimalik, ei näinud ma lähemas ega ka kaugemas ümbruses ühtki tulemärki.

Talu asus niisiis teistest eemal. See sobis mulle. Sealsamas tunnetasin kuidagi tabamatul moel ja juba neil esimestel hetkedel talu omaetteolekut, talu oli kui tumm, ent samas mГµndagi talletav olevus. Sellest hoolimata, et siin kedagi ei elanud.

NГјГјdsest oli see siis minu nimel, minu oma.

Õigupoolest polnud ma siin esimest korda, kuigi tollest esmakordsest käigust oli möödas seitse aastat ja mingit pilti sellest, mida praegu nägin ja tundsin, minus küll polnud. Pealegi oli too käik olnud põgus, ühe pidulikuma sündmusega seotud, mis iseenesest varjutas kõik teised muljed.

Jah, ma olin Savimäel. Ja mu sõit siia, kaasa arvatud peatus maakonnalinnas, oli kestnud üle viie tunni, mis polnud küll nii pikalt mõeldud. Sellest siis ka pimeda peale jäämine. Mingiks põhjuseks võis olla viimastel kilomeetritel mind tabanud udu, mis muutis maiöö harjumatult läbinähtamatuks ja ebamaiseks ning sundis ettevaatuse mõttes kiirust vähendama. Omamoodi harjumatu oli mulle kui pealinlasele ka Lõuna-Eesti kupliline maastik, kus iga käänaku või languse järel võis järgneda mingi ootamatus.

Võtsin Volvo kõrvalistmelt oma reisivarustuse, raske presendist poolkoti, ning lükkasin autoukse lihtsalt kinni, sest siin üksildases paigas, Eestimaa serval polnud mul põhjust seda lukustada. Liikusin läbi niiske rohu elumaja ukse poole, kobades taskus võtmekimpu.

Madalal trepil vaatasin millegipärast ümber. Seal küünivaremete juures oleks keegi nagu seisnud, üsna pikka kasvu mees, pealegi pikas sõjaväemundris, mis tegi teda veelgi pikemaks. Tõstsin käe ja hõõrusin silmi. Järgmisel hetkel oli kuju hajunud, kuid mõttesse jäi see viirastus ometi püsima.

Pagan küll, aga ükski võtmetest ei sobinud, vähemalt esimesel katsel, ehk oli see halb enne, kuigi ma ennetest eriti ei pidanud. Võtmed olid kahtlemata õiged, nähtavasti olid mu sõrmed kanged. Siis aga andis üks võti teistkordsel katsel lootust, kuid järgnevalt tõrkus omakorda uks. See oli selgelt punsunud.

Esikus võttis mind vastu sumbunud õhk. Kirusin end, et polnud taskulampi taibanud kaasa võtta. Teisisõnu – ma olin kogu olukorda pisut teisiti ette kujutanud. Klõpsisin esikulülitit ja sain teada, et elekter on majas välja lülitatud. Ilmselt polnud Johannes suutnud viimasel ajal selle eest maksta või oli valgus talle juba täiesti ükskõik.

Pidin otsima taskust tulemasina, mis mul kui suitsumehel alati kaasas. Olin selle kord Veneetsiast ostnud. Köögiuks jäi mäletatavasti vasakule. See polnud lukus, ehkki seal kimbus oli ilmselt sellelgi omaette võti. Ümmargusel köögilaual, niipalju ku