Bizarre
Andrei Ivanov
Ekstsentriline – kentsakas – imelik, inglise keeles bizarre. Eestivene kirjaniku Andrei Ivanovi uus romaan kõneleb igati normaalse Euroopa südames elutsevate illegaalide ebanormaalsest maailmast. Tegu on triloogia teise raamatuga, järjega romaanile „Hanumani teekond Lollandile“ (e.k 2012), mille süžee tugineb osaliselt kirjaniku elus reaalselt toimunud sündmustele. Romaani tegelased on eluheidikud ja ullikesed, pagulased, keda polekski justkui olemas ei siin- ega sealpool piiri, nende jaoks on kõikjal võõras maa. Peategelane Jevgeni on pagulane kuubis: pagenud oma kodumaalt, põgeneb ta ka põgenikelaagrist ning satub lõpuks päris ehtsasse, aga mitte metafoorsesse vanglasse. Ent otsustab ka sealt putku panna. „…Inimene peab üldse elama pilku häbi pärast maast tõstmata… Üksnes kirjanik võib reaalsust lihvida seni, kuni see lakkab teda piinamast. Ning siis ta suleb selle raamatusse ja heidab otsekui pudeli merre – ehk keegi loeb läbi ja saab aru.” Andrei Ivanov on sündinud 1971. aastal Tallinnas. Ta on vene filoloog ning pikka aega ekselnud Skandinaavias. Romaaniga "Hanumani teekond Lollandile" jõudis ta 2010. a Vene Bookeri lõppvalikusse ning pälvis 2009. a Eesti Kultuurkapitali preemia. Eesti keeles on ilmunud veel ka "Minu Taani onuke. Tuhk" (2010), "Peotäis põrmu" (2011) ja „Harbini ööliblikad“ (2013). 408 lk
Andrei Ivanov
Bizarre
ESIMENE OSA
1
Vaatamata sellele, et ma ema kirju hävitasin, uitlesid need minus edasi. Ta kirjutas, nagu juhtus, kiiruga ja närvilise ähmiga (mulle tundus, et ta kirjutas otse postkontoris, vahetult enne ärasaatmist); tihtilugu kirjutas sisse mingeid värsse, mis õhtuti helendasid mu peas nagu vanikud, roomasid must läbi kolisevate trammidena, komberdasid hulgustena, ulgudes: Tuhmilt nuuksub kerkokell … Taevas tuhkab, öö on hall … Katkendid murdsid raginal sisse, põrkudes kokku otsekui vagonetid: Aeg on jälle muutunud. Sa tead, see muutub. Aeg on alati erisugune. On rahulik Aeg. On sõjakas Aeg. Aeg kive pilduda ja Aeg kive koguda. Selline on Seadus. Seadus on karm ja alati Jõu poolt. Tuleb oodata õiget Aega. Kannatame edasi.
Koos mitmesuguste nõuannetega – pesta … palvetada … mitte kedagi uskuda … mitte millelegi alla kirjutada … – pistis ta alati sisse tsitaate, mida ammutas esoteerikaraamatutest, või omal viisil sõlme keeratud niigi uduseid hiinlaste tarkuseteri, millega võiks seletada mida iganes – universaalseid tõdesid igaks elujuhtumiks.
Kui sa komistasid, ei tähenda see veel, et sa liigud vales suunas; mõningaid asju saab mõista üksnes liikudes Aja jõe voolule vastupidises suunas.
Iga tema uue saadetisega (onu saatis need Nepalino nimele) ärkas minus eelnenud epistlite orkester; need lendasid välja nagu herilased magusa peale ja nõelasid. Ma kuulsin tema häält (ligipugevat, värisevat), see puuris mind nagu ürask, minnes üle trelli viunumiseks – siis muutus hääl vetruvaks ja lõikavaks ning sõnad imesid end sisse nagu puugid, need mürgitasid mind, ma isegi mõtlesin tema intonatsiooniga: Võiks minna poodi ja pudeli tuua, aga võib ka minemata jätta. Nagunii ei muutu mitte midagi. Sa tead, ei muutu midagi. Kõik jääb endiseks. Tuleb lamada ja oodata. Tuleb oodata õiget aega …
Mõnikord jooksid read üle ribide (nagu kepiga üle aialippide) ning süda hakkas pööraselt visklema, nagu oleks suraka saanud; siis meenutasin ma tahtmatult terveid lehekülgi, kuulsin nii selgesti, nagu oleks ema meil akna taga põllu peal seisnud ja hüüdnud rätikuga takti vehkides: Ajal on omad hooajad: elutargad, sametised, kõledad, julmad … Armastuse, Vihkamise, Ükskõiksuse hooajad … Need kestavad pikalt, aga inimene muudkui rahmeldab … Sigin-sagin ei ole Jumalast!
Eriti õhtuti, pohmellises videvikus, kui pole jaksu end liigutada, lamad, hingad poole vinnaga, ootad, kuni uni peale vajub, aga kõik ümberringi sosistab: põõsaste sahin, lehtede suhin, vihm sabistab tasahiljukesi, toru matsutab huuli – ning äkitselt: Elu on võitlus. Üksnes võitluses