Metsik

Cheryl Strayed

Cheryl Strayedi (snd 1968) „Metsik” on eelkõige raamat eneseotsingust. Autori elu oli igas mõttes karile jooksnud, kui ta langetas otsuse terveks suveks üksinda metsikusse loodusse matkama minna, et kõige üle järele mõelda ja hingeliselt terveks saada. Selle mõtte viis Strayed ellu Pacific Crest Trailil, rajal, mis kulgeb mööda Vaikse ookeani Ameerika-rannikut ääristavaid mägesid ega ole kaugeltki kergete killast. Strayed kirjeldab humoorikalt enda kui kogemusteta kaugmatkaja katsumusi raskel rajal, maalib haaravaid pilte kaunist loodusest ja kohatud inimestest, pikib kõige selle sekka mõtisklusi ja tagasivaateid oma eelnenud elule. Matk ja üksindus tekitavad teistmoodi ellusuhtumise ja viivad lõpuks eneseleidmiseni. Tänavu detsembris linastub ka raamatu põhjal valminud film, mille stsenaristideks on Cheryl Strayed ja Nick Hornby ning peaosa mängib Reese Witherspoon. 344 lk

Cheryl Strayed

Metsik

Brian Lindstromile

Ja meie lastele Carverile ja Bobbile

Autori märkus

Selle raamatu kirjutamisel toetusin isiklikele päevikutele, uurisin fakte, kui sain, pidasin nõu paljude inimestega, kes raamatus esinevad, ning manasin esile omaenda mälestusi neist sündmustest ja sellest ajast oma elus. Muutsin selles raamatus enamiku, aga mitte kõigi isikute nimesid ja mõningail juhtudel anonüümsuse säilitamiseks ka tunnuslikke üksikasju. Selles raamatus pole mitmest osisest kokku pandud tegelasi ega sündmusi. Aeg-ajalt jätsin mõne inimese ja sündmuse välja, aga ainult siis, kui see loo tõepärasust ega sisu ei mõjutanud.

PROLOOG

Puud olid kõrged, aga mina olin nende kohal Põhja-California järsul mäenõlval seistes veel kõrgemal. Veidi varem olin oma matkasaapad jalast võtnud ja vasak saabas oli nende puude vahele kukkunud: kõigepealt õhku paiskunud, kui mu hiiglasuur seljakott seda tabas, seejärel mööda kruusast rada libisenud ja alla lennanud. Saabas põrkas vastu kaljust paljandit mitu jalga minust allpool, enne kui päästmatult all laiuvate võrade vahele kadus. Ma ahmisin jahmunult õhku, ehkki olin kolmkümmend kaheksa päeva metsikus looduses viibinud ja juba aru saanud, et seal võib kõike juhtuda ja juhtubki. See aga ei tähenda, et juhtunu poleks mind vapustanud.

Mu saabas oli läinud. Tõepoolest läinud.

Ma surusin selle paarilist vastu rinda nagu lapsukest, ehkki see oli muidugi asjatu. Mis on üks saabas teiseta? Mitte midagi. See on kasutu, igavesti orvuks jäänud, ja ma ei saanud talle halastada. See oli punaste paelte ja metallnallidega suur, kobakas ja päris raske pruunist nahast Raichle saabas. Ma tõstsin selle kõrgele, viskasin täiest jõust alla ning vaatasin, kuidas ta lopsakate puude sekka kukkus ja minu elust lahkus.

Ma olin üksi. Ma olin paljajalu. Olin kahekümne kuue aastane ja samuti orb. Tõeline hulkur, oli üks võõras paar päeva tagasi märkinud, kui olin talle oma nime öelnud ja selgitanud, et olen siin maailmas täiesti lahtine leht. Isa lahkus mu elust, kui olin kuueaastane. Ema suri, kui olin kakskümmend kaks. Tema surma kiiluvees muundus mu kasuisa inimesest, keda olin oma isaks pidanud, meheks, kelle ma vaid aeg-ajalt ära tundsin. Mu vend ja õde läksid leina tõttu kumbki oma teed, hoolimata mu ponnistustest meid koos hoida, kuni ka mina käega lõin ja oma teed läksin.

Mõned aastad enne, kui oma saapa sellelt mäeveerult alla viskasin, olin ka ennast mäeveerult alla kukutanud. Olin rännanud, uidanud ja kirunud – Minnesotast New Yorki, sealt Oregoni ja läbi terve Ameerika lääneosa –, kuni 1995. aasta suvel viimaks enese leidsin, olin ilma saabasteta, ent mitte niivõrd lahtine leht, kuivõrd maailmaga seotud.

See oli maailm, kus ma polnud iial olnud, ehkki olin kogu aeg teadnud, et see on olemas, maailm, mille juurde olin vaarunud kurbuses ja segaduses, hirmus ja lootuses. Maailm, mis, nagu ma lootsin, pidi minust tegema nii naise, kelleks ma oma teada vГµisin saada, kui ka tГјtarlapse, kes ma kunagi olin. Maailm, mis o