Pál-tänava poisid

Ferenc Molnar

„Pál-tänava poisid” on ungari kirjaniku Ferenc Molnári kaasahaarav seikluslugu koolipoistest – Pal-tänava poistest ja Botaanikaaia punasärkidest – ja nende võitlusest saeveski krundi pärast. Nende kaante vahel uue tõlke saanud aegumatu temaatika, põneva süžee ja värvikate karakteritega romaan kuulub kahtlemata laste- ja noortekirjanduse klassikavaramusse.

I

Kell kolmveerand üks lahvatas pärast pikki ja tulutuid katseid tasuks äreva ootuse eest loodusloo klassi kateedrilaual Bunseni põleti värvitus leegis lõpuks smaragdroheline triip, mis tähendas, et ühend, mille kohta õpetaja oli tahtnud tõestada, et see leegi roheliseks värvib, oli leegi tõepoolest roheliseks värvinud, ja selsamal võidukal hetkel, nagu öeldud, täpipealt kell kolmveerand üks, hakkas naabermaja hoovil kõlama leierkast, mis tõsise töömeeleolu nagu noaga katki lõikas. Aknad olid soojal märtsipäeval pärani lahti ja muusika lendas värske kevadtuule tiivul klassiruumi sisse. See oli üks lõbus ungari rahvaviis, mis kõlas leierkastist kui marss ja helises nii kärarikkalt ja viinilikult, et kogu klass oleks tahtnud naeratada, ja oli neid, kes tõepoolest naeratasidki. Bunseni põletis lõõmas rõõmsalt roheline triip ja mõni esimese pingi poiss isegi vahtis veel seda. Aga ülejäänud vaatasid aknast välja, kus paistsid väikeste naabermajade katused ja taamal kuldse lõunapäikese käes kirikutorn, mille kella minutiseier lohutavalt kaheteistkümnele lähenes. Ja kui nad niimoodi aknast välja passisid, tungisid koos muusikaga klassiruumi ka muud sinna mitte kuuluvad hääled. Hoburaudtee kutsarid tuututasid, ühel hoovil laulis teenijatüdruk, aga midagi hoopis muud kui see, mida mängis leierkast. Ja klass hakkas nihelema. Mõni soris laualaekas raamatute seas; korralikumad pühkisid sulepäid puhtaks; Boka pani kinni väikese punases nahkvutlaris taskutindipoti, millel oli õige nutikas mehhanism, nii et sellest voolas tinti välja üksnes siis, kui see taskusse pisteti; Csele korjas kokku oma paberilehed, mis täitsid tal raamatute aset, sest Csele oli keigar ega ladunud kogu raamatukogu kaenla alla nagu teised, vaid tal oli kombeks kaasa võtta ainult vajalikud lehed, needki jagas ta hoolikalt kõigisse välis- ja sisetaskutesse; Csónakos haigutas viimases pingis suure suuga nagu mõni igavlev jõehobu; Weisz pööras tasku pahupidi ja raputas välja kogu puru, mis oli sinna jäänud sellest sarvesaiast, mille ta ajavahemikul kella kümnest üheni tükikaupa ära oli söönud; Geréb hakkas pingi all jalgadega sahistama, nagu kavatseks ta püsti tõusta; Barabás aga laotas ilma igasuguse häbitundeta põlvedele vakstu, ladus raamatud suuruse järjekorras selle peale ja tõmbas rihma nende ümber nii kõvasti kinni, et isegi pink raksatas ja tema ise näost punaseks läks – ühesõnaga tegid kõik ettevalmistusi lahkumiseks, ainult õpetaja ei hoolinud sellest, et viie minuti pärast on koolipäev lõppenud, sest tema libistas leebe pilgu üle peanuppude mere ja küsis:

„Mis lahti on?“

Selle peale tekkis sügav vaikus. Hauavaikus. Barabás oli sunnitud rihma jälle lõdvemaks laskma, Geréb tõmbas jalad pingi alla, Weisz keeras tasku uuesti õigetpidi, Csónakos kattis suu käega ja lõpetas haigutuse kamalu taga, Csele jättis oma paberilehed rahule, Boka pistis kähku taskusse punase tindipoti, millest hakkas otsemaid immitsema ilusat sinist tinti.

„Mis lahti on?“ kordas õpetaja, ja seepeale istusid juba kõik liikumatult oma kohal. Siis vaatas õpetaja akna poole, kust tiuksus lõbusat leierkastihäält just nagu kõigile mõista andes, et tema õpetaja korraldustele ei allu. Aga õpetaja vaatas ikkagi rangelt ka leierkasti poole ja ütles:

„Csengey, pane aken kinni!“

Csengey, väike Csengey, kes oli „esimese pingi esimene“, tõusis püsti ja läks tõsisel ilmel akna juurde, et see kinni panna.

Samal hetkel kallutas Csónakos end pingireast välja ja sosistas ühele linalakale poisile:

„Pane tähele, Nemecsek!“

Nemecsek kõõrita