Tervist, proua president!
Katrin Lusti
Kes on Evelin Ilves tegelikult? Milline on ta siis, kui ta ei ole vastuvõttudel või heategevusüritustel kaamerate fookuses? Milline oli ta siis, kui ta ei olnud veel presidendi abikaasa? Katrin Lust on võtnud intervjuusid kümnetelt inimestelt, kes tundsid Evelini juba lapsena, käisid temaga koos ülikoolis, olid kolleegid tema ambitsioonika karjääri algusaastatel. Lugudest joonistub välja pilt naisest, kes rühib kõhklematult tippu, maadeldes samal ajal oma ebakindluse ja keeruliste lähisuhetega. Kas Evelin Ilvese eesmärk oligi alati saada presidendiprouaks? Ja kas tema unistuse täitumine oli õnnistus või hoopis needus? Kas võim ja raha rikkusid ära tubli, tööka ja sihikindla eesti naise või olid kallid kleidid ning lakkamatu esinemisvajaduse rahuldamine algusest saadik eesmärk omaette?
Armastusest vihkamiseni
Väga tore on seda raamatut alustada Evelin Ilvese teisikuga, sest just tema on see inimene, kes on omal nahal tundnud meie presidendiproua tegemiste ja ütlemiste tagajärgi ning rahva suhtumist temasse. Esileedi teisik on ilmselt see, kes tunneb seda tagasisidet isegi enam kui esileedi ise, sest päris presidendiproua vaevalt tavainimesega igapäevaselt kokku puudub ning seda tagasisidet näiteks Sikupilli keskuse toidupoes kogeb. Evelini teisik on ühelt poolt küll presidendiprouale sarnane, kuid teisalt puutub ta madalapalgalise üksikemana kokku palju reaalsema maailmaga kui see paistab ehk Kadrioru lossi akendest.
Lembe Järvela on naine, kes on äravahetamiseni sarnane proua Evelin Ilvesega. Ta ise ütleb naljatledes, et kuna ta on Evelinist vanem ning ka poisipea lõikas ta enne esileedit, siis imiteerib Evelin hoopiski teda.
“Kui Evelin presidendiprouaks sai, siis mul endal ei olnud ju tegelikult õrna aimugi, et meis sarnaseid jooni on,” räägib Järvela, kes on Eveliniga ühte kasvu, heledate lühikeste juustega ning kelle näojoonedki on esileediga uskumatult sarnased.
“Järsku hakkasid inimesed mulle tänaval järele vaatama, naeratama ja teretama. Minus tekitas see mõningast segadust. Alles mõnda aega hiljem sõbranna selgitas olukorda ja ütles, et mind aetakse segamini just esileediga.”
Lembe Järvela on oma käitumises väga sõbralik ja avatud naine. Temas on isegi Evelinile omast sarmi. Sedasama sarmi, millest räägivad esileediga kohtunud inimesed.
“Alguses oli mul tegelikult lausa uhke tema moodi olla. Inimesed olid väga sõbralikud ja tulid juurde ning naeratasid. Järsku see armastus muutus aga vihkamiseks ja nüüd on see sarnasus muutunud nii ebameeldivaks, et ma kasvatan oma juukseid välja ja püüan teha kõike, et see meie kõrvutamine lõpeks,” ütleb Järvela.
Milles see vihkamine siis seisneb?
“Inimesed tulevad lihtsalt ligi ja sõimavad. Ma näen, et rahvas ei salli teda enam. Sikupilli keskuses hüppas keegi juurde ja sõimas, et kas turvamees polegi enam palgal, et ei saa mulle leiba osta. Ma selgitan, et ma ei ole see inimene, aga nad ei usu. Ma tunnen, et rahvas on hakanud Evelini vihkama ja kogu see ebameeldivus kandub mulle meie sarnasuse pärast üle ja ma lihtsalt ei soovi seda enam.”
Järvela ütleb, et rahva soojus tema suhtes kestis vaid paar aastat, president Ilvese võimuloleku algusaegadel. Kaks-kolm aastat tagasi aga olukord muutus.
“Inimesed hakkasid minu poole vihaste pilkudega vaatama ajal, kui Evelin rääkis meedias tervislikust toitumisest, kuid rahval ei olnud raha, et oma lauda katta. Sellest hetkest eestlase suhtumine temasse muutus ja minu juurde ei tuldud enam naeratavate nägudega, vaid mind sõna otseses mõttes sõimati ja vihati. Sellest sarnasusest sai minu jaoks tabu.”
Järvela, kes on aastaid olnud pedagoog ning kes töötab praegu Tallinnas klienditeenindajana, tunneb esileedi pärast mõningast häbi.
“Ma ise elan maal ja näen, kuidas rahvas vaevleb. Ma lihtsalt ei mõista, miks ta on oma silmad meie valupunktide koha pealt kinni pannud. Miks ta räägib leivaküpsetamisest, samal ajal kui rahvas ei suuda