Hüvastijätt

Peeter Urm

"Hüvastijätt" on triloogia kolmas raamat kirurg Toomas Hinnovi elust. Paljudele asjassepühendatuile võivad peategelase Toomas Hinnovi tagant paista tuntud arstiteadlase Arnold Seppo (1917-1980) elukäigu ja karakteri kontuurid. Seda autor ei eitagi, kuigi on tegelaskujude loomisel kasutanud ohtrasti kirjanikufantaasiat. Hüvastijätus jätkab Hinnov võitlust oma kliiniku eest ning püüab taasleida sidet oma nüüd juba suureks sirgunud ja kirurgiks pürgiva pojaga. Raamatule eelnevad "Siinpool paradiisi" ja "Provintsiarst".

Lahkumised

Nad istusid kahekesi kupees ning jutuajamine muutus Гјha Г¤gedamaks.

„Kes teab, siiski päris samasugune ju ei olnud,” arvas noorem mees.

„Ainult raskem ja kohmakam. See, kes talle selle tegi, ei arvutanud ju üle, kartis tugevuse pärast ning lisas metalli, aga konstruktsioonilt täiesti minu aparaat. Ta demonstreeris seal varastatud aparaati, professor Lobov varastas selle meilt.” Hinnov nõjatus vastu kupeenurka ning vaatas tigedalt enda ette. Dotsent oli vihane, tema vastas istuv Paul Jõgi tajus seda selgelt. Vihane ja nördinud. See luuaparaat siis oligi tõeline põhjus, nende kongressilt kiire lahkumise põhjus ning eilse imeliku raevuhoo põhjus. Nüüd oli see avanenud, kuid miks jälle tema arvel? Just nii ta enesele ütleski. Miks ta minu kallal närib, tõusnud püsti ja öelnud seal kõigi kuuldes. Seal oli ta vaikinud nagu teisedki, vaikinud tunnustavalt ning heakskiitvalt. Ja seletas alles nüüd siin rongis, miks ta sundis tedagi enneaegselt lahkuma sellelt huvitavalt kongressilt.

„Täna oli Leningradi traumatoloogidelt väga huvitav ettekanne ning õhtul on Lobovi suvilas bankett,” sõnas ta ettevaatlikult. „Lobov kutsus sind ju veel eraldi. Oleksid saanud seal temaga rääkida.” Paul vaatas murelikult oma osakonnajuhatajat. „Lobov on Nõukogude Liidu peatraumatoioog, pealegi väga hea kirurg, nagu sa ütlesid. Minna lihtsalt varastama, tema positsiooniga?”

„Just nii nad varastavad, naeratades ning sul kätt surudes.” Hinnov ühmatas põlglikult. „Mõni kutsub peale seda isegi banketile. Ja sina oleksid joonud pärast kõike seda temaga konjakit. Need seal on meie aparaadi matused, Paul, mõistad? Kõik need kuud, mis me ootasime, lootsin ma ta peale, aga ta vajas aega, et viksida meie pealt oma aparaat valmis ning nüüd võeti see robinal üldise heakskiiduga vastu.” Hinnovi sinised silmad piidlesid süngelt tema vastas istuvat tüsedat nooremat meest. „Ta on lihtsalt varas, Paul. Kas sa oleksid joonud konjakit selle vargaga?”

Dotsent kasutas imelikke sõnu, sõnu, mis Pauli kõrvadele näisid äärmiselt ebasobivad. Süüdistada akadeemikut ja peatraumatoloogi varguses? Pealegi, milline suurepärane kirurg, Paul oli näinud kaht tema demonstratsioonoperatsiooni. Ühe tegid nad isegi kolmekesi Tallinnas. Nad olid ju nähtavasti teineteisega sõbrad ning Hinnov kiitis teda alati. Ta ütles luufiksaatori kohta „meie aparaat”, nüüd siis meie, muidu alati minu.

„Lobov pole selline,” sõnas ta rahulikult, „ja aparaatki nägi välja teistsugune ning käes hoides tundus palju raskem.”

„Konstruktsioonielemendid olid täpselt samad. Muuseas, ta ise ütles mulle, et leidis minu teatud konstruktsioonielementidele väga huvitava lahenduse, hmm, „huvitava lahenduse”.”

„No näete, ega neid elemente väga valida olegi. Majugi ehitatakse ühtedest ja samadest kividest, aga ükski arhitekt ei kaeba teise peale.”

„See on rumal võrdlus, Paul, ja ma ei kaeba, ainult ütlen, et keegi viksis minu pealt maha ja kõik, ja nüüd kiitleb sellega pealegi. Võin sellele Lobovile näkku öelda, et ta on närakas.”

Dotsendi hääl oli järsk ning siniste silmade vaade oli uuesti tõmbunud kalgiks. Paul ootas uut vihapurset. Ta oli valinud ebasobiva sõna. Dotsent loomulikult ei kaeba, ta ähvardab ning hirmu ei tunne tema dotsent kah kellegi ees. Peatraumatoloogi kõlav tiitel mõjub talle pigem nagu härjale punane rätt.

„Aga seda on raske tõesta